Every now and then...

...Seisan ma silmitsi iseendaga.
Lihtsalt mõni päev on selline päev, et ärkan üles ja lähen vannituppa.
Võtan hambaharja.
Vaatan peeglisse.
(Ja ei ehmata!)
Mõtlen hoopis, et mis kurat ma olen?!
Ah, teada värk.
Kõik need olemuslikud zen mõtted.
Noh, et kas ma pean ikka igal hommikul ennast meikima ja ostma edevaid kleite ja kas mul on vaja seda järjekordset vidinat?
Kas on tõesti nii oluline kogu aeg silma paista?
Kas peab panema facebooki üles aina ägedamaid pilte?
Oooo, siin ma olen ägedas vintage kleidis pildistatud vana polaroid kaameraga mingil hullul peol oma ägedate sõpradega, kes kõik on jube aktiivsed ja ilusad ja muidu popid?!
Miks ma ei võiks luua fotode läbi endale ägedat elu ja muudkui laike oodata!?
Kas see paneks mu ennast paremana tundma?

Miks ma ei viitsi pingutada?
Ja siis miks ma seda teen aega ajalt?

Miks mul on tunne, et pean pidevalt midagi maailmale ja teistele inimestele tõestama ja siis hetk hiljem tunnen, kui mõttetu ja tühine see kõik on?
Kas poleks õigem jätta kogu see jama, pista kaks kätt taskusse ja minna metsa jalutama.
Õppida hingama maailma rütmis nii, et ma ei sega teda?
Ei sega loomi, kes elavad omas rutiinis?
Ei koorma loodust uute kingadega, mida kannan kolmel korral heal juhul?
Miks on nii kuradi oluline olla äge ja ennast kogu aeg näidata?
Miks tundub mulle õigem jalutuskäik, päike nina kõditamas, varbad murul?
Miks ei tundu mulle oluline pidu?
Miks ei tundu mulle oluline minna kaasa selle rütmiga, mis paistab olevat normaalne elu- peod, karjäär, pere, lapsed...
Miks tundub mulle, et olulisem olen mina ise.
Mina ja mu tunded.
Hetked iseendaga.
Minu mõtted.
Kogemine.
Omaette olemine?

...ja siis ma vihkan neid rahutuse hetki, kus mul on tunne, et ma ei ole piisavalt äge.
Et mul ei ole piisavalt ägedaid sõpru, kes figureerivad ühiskonnas ja kelle säras saaks ma ka peesitada ja helkida.
Miks ma ei ole ise piisavalt aktiivne?
Miks ma ei osale kõikjal ja ei tee kõike?
Miks ma ei attendi kõigile sündmustele, kuhu jooksevad kõik need ägedad?
Miks ma ei viitsi äragata hommikul ja teha läbi omaenda stiilipäevikut?
...miks ma eelistan rahu ja väikest vaikset rütmi...
Otsida neid väikeseid õnnehetki, mis on varahommikuses udus ja linnulaulus...
Esimeses sinililles...
Metsas...
Tühjadel tänavatel...
Miks ma ei sunni ennast olema edukas?
Miks ma pigem tahan avastada lihtsalt enda jaoks?
Miks ma tahan uurida, teha tööd ja avastada lihtsalt enda täiustamiseks, mitte teiste kiituse ja tunnustuse otsimiseks?

Ja samas miks ma lähen aeg ajalt selle kõigega kaasa.
Jooksen koos teistega.
Võistlen, eputan, rügan, nõuan ja tahan- vahel õige natuke või periooditi ja vahel kaua pikalt, kuigi ma tegelikult ei taha?
Miks ma eelistan jagada oma päeva ükiskuteks erilisteks hetkedeks, mitte mõelda pidevalt eilsele ja homsele.

Miks ma ei tunne kadedust?
Ja miks ma vahel tunnen kadedust?

Miks ma ei ole osa sellest lõputust joonterägastikust, mis ühendab kõiki noori, kus kõik tunnevad kõiki.
Mul on tunne, et mina olen see üks, kelle juures lõppevad need mõned jooned, mis temani ka jõuavad.
Et mina olengi selle võrgustiku perifeeria.
Et mina olen see eraldiseisev punkt.
Minuga ei anna ühendada peaaegu mitte kedagi.
Miks?

...Ja miks...

...Ma ei taha juua teed, lihtalt selle pärast, et see on tee?
Ma tahan juua teed ja teha mitte midagi muud.
Et oleks ainult mina, aurav teetass, suur ja soe kapmsun ja üle tee lippav kass akna taga.
Oleks ainult tee hetk.
Mitte tee ja teen veel sadat asja hetk.
Ma tahan tunda hetke maitset...

Ma ei taha rabeleda.
Ma tahan, et ma jalutaks endiselt igal õhtul pimedas ja leiaks selle hetke, et otsida pilvede vahelt välja need kolm horisontaalset tähte, et tunda seda eriliste mäletsuste tulva.
Ma ei taha elada pidevalt joostes ja särades teistele.
Enda pideva tõestamise asemel tahan istuda vanaemaga murul ja harvendada porgandeid.
Kuulata ta lugusid ja imetleda päeva ning olla osake selle möödumisest.
Ma ei taha teha asju, sest teiste seatud nõuded ja eesmärgid ja pidev kusagile pürgimise vajadus nõuab seda.
Mulle meeldib teha asju just siis, kui ma ei tunne kohustust.
Teha siis, kui tunnen vabadust ja huvi midagi teha ja uurida.
Ma ei taha koos ülejäänud maailmaga oravarattas joosta.
Ma ei taha seda võidujooksu parema hariduse, töökoha, auto, elu, peo, saavutuse, sõpruskonna, suurepäraste akadeemiliste saavutuste, milledega eputada ja mille kõige pärast veel.

Ma ei tahagi olla eriline teiste silmis.
Mulle piisaks sellest, et olen eriline iseenda jaoks.
Ainus ja kordumatu oma hetkedes.

Ja ma soovin, et mind ei arvustataks selle pärast.
Ma soovin, et mind ei peetaks mahajäänuks, läbikukkujaks või rumalaks.
Ma soovin, et mõistetaks, et kõik ei pea alati olema normi ja nõuete järgi.
Vahel juhtub, et on ka neid, kes on lihtsalt omamoodi.
Ja sedasi õnnelikud...

...sinuga koos võiks ma kasvõi palja persega lumehanges istuda?!...

Natural floatation device Sponss!

Väike avastus.
...et kui Svammi tõsta asja kohale, mis puhub tugevalt õhku maast taeva poole, siis...
...siis hakkab Svammi õhus ujumisliigutusi tegema, kõrvad hakkavad loperdama ja vuntsid lähevad lapikuks :D

Selline tähelepanek siis...

Belgia tänavakunstipealinnaks tituleeriksin ma Hasselti!

Käisime täna.
Imetlesime.
Turismiinfost saab isegi kaardi, kus on ära märgitud ägedamad ja suuremad tööd.
Väikesid ja ägedaid on ka.
Neid avastame teine kord hoolikamalt.
...Siis kui ma panen jalga plätud, mitte tutikad kingad :P
Lonkasin ühe juurest teise juurde kaardilugeja Urmo kannul...
Fantastiline!

...Stencileid ka...


....Ja kleepekaid...


No ja linn ise on täiesti uus, nagu mu kingad...
Väga nooruslik ja hoogne :)

Seal asub ka hiiglaslik kunstitarvete pood, kuhu ma tahaks sisse kolida :D

...ahjaaa, käisime frituuris ka...
Saime traditsioonilisi Hasselti friikartuleid marjajogurtijäätisega ;)
Heheheheee!

Ja turistika tegime ka.

Käisin reedel uuesti raamatupes.

No mitte ei saanud seda kudumisraamatut riiulile jätta.


Panen paar pilti kirikuraamatupoest veel :)


No lihtsalt ei saa üle sellest kohast.
Alati hea muusika ja lihtsalt nii mõnus.


Laupäeval tegime teistmoodi põhimõtteliselt raamatupoodide tuuri.
Uudistasime siinkandi koomiksipoode.
Kõigepealt sõitsime Sittardi nimelisse linna.
Sealse poe kohta oli kõige vähem infot ja linn tundus netist uurides maailma mõttetuim koht.
Nojah.
Päriselt oli kõik teisiti.
Linnake oli väga tsill.
Lapsed vedelesid mänguasjadega tänaval ja kõik oli ülimuhe.
Koomiksipoe leidsime ilma vaevata.
See asus mitme tee ristumispunktis.
Kohe üle tee olid pubi ja coffeshop "Skunk", kus müüdi ka turistidele.
Seda teame kindlalt väita :D
Igatahes...
Koomiksipood oli parim koomiksipood, kus ma käinud olen.
Atomik.


Suurepärane valik!
Enamus oli küll muidugi hollandikeelne, aga inglisekeelne koomiksivalik oli samuti muljetavaldav.
Terve seinatäis tihedalt täis absoluutselt meeletut valikut!
Kusjuures müüja oli sama tüüp, kes kodulehel figureerib.
Hullult nunnu ja muhe oli...
Lähen varsti oma soovitud koomiksile sinna järgi ;)
Imetsama pani see, et see linn on imeväike ja asub täiesti jaburas kohas ja seal oli päris suur hulk kliente...
Väga mõnus koht tõesti!
Peaaegu, et ei jõua ära oodata, et millal minna saab jälle!
...kahe nädala pärast siis noh...

Edasi suundusime sellisesse linna, mille kohta google andis rohkem põnevat infot.
Linnaks oli siis Valkenburg aan de Geul.
Sulandusime massi.
Tegime turistika.
Traditsioone peab ikka elus hoidma ja värki...


...ja koomiksipoeks Comics 2000.
Imelik, et poel on selline nimi ja koomikseid oli seal ainult näpuotsatäis.
Pood oli siiski mudelite pood ja natukene filmitegelasi oli ka.
Näiteks verise maikaga John McClane, kes ei olnud üldse Bruce Willise nägu.
Yippee-ki-yay, motherfucker indeed :P

Linn oli hullemat sorti turismimeka.
Miks?
Ei ole aimugi.
Oli küll natukene nunnu, aga midagi erilist ka ei olnud nagu.
Head jäätist sai küll sealt :)






Palju söögi- ja joogikohti oli...
Ja ülehinnatult kallid varemed mäe otsas.
Ja mõni kanal ka.
...ja meeletult turiste?!
Müstika.

"It never ends!"
"It never ends that way, too."
...või siis hoopis...
"Lets call it Steve!"
"Steve's a pretty name!"


Täna oli soe ilm ja Maastricht.
Ja pagariäri kanali, töötava vesiveskiga ja pagariäriga.
Kõik ehe ja noh- vahvlid olid jubehead!
Ausalt.


Ja teise nurga alt ka...

Ja Bambisid nägime...
Tundus, et kõikide emad olid elus.
Jahimehi ka näha ei olnud.

No ja kustumatu Svammiarmastus ka.
...Jah, pardid jäid talle väikeseks...
Ta vajas uusi väljakutseid.

Ahjaaa...

Dirk sai 30 ehk naabrist parem Belgia!


Mind hämmastab siin see, et inimestele meeldib kohe väga eksponeerida oma elu kogu külale.
Näiteks, kui kellelgi on sünnipäev, siis ehitakse siin ära terve maja esine.
Lipud, õhupallid, lollid fotod sünnipäevalapsest ja lisaks infotahvel kõigi faktidega sellest õnnelikust aastanumbrivahetajast.
Eriline trend on maja najale püsti panna uks, mille küljes on ka suurelt vanus.
Kõigil belglastel vedeleb kuuris üks uks, mis ongi selle jaoks, et seda paar korda aastas välja tõsta!
Uskumatu.


Lapse sünniga on sama lugu muidugi.
Aga jah.
Aktiivsemad tähistajad ei pane sünnipäevalapse pilte mitte ainult maja ja aia külge, vaid kleebivad täis kogu ümbruskonna.
Nunnu.


Ja kui oma aastanumbriga või lippude rohkusega ikka veel ei trumpa üle oma naabrit, siis tuleb seda teha aiapäkapikkudega!
Tõsiselt.
Ma ei tee nalja.
Ma saan aru mingitest partidest või elusuurustest lammastest maja ees?!
Ja okei, ma lepin sellega, et mõnel ei ole lihtsalt kas maitset või mõistust, kui ta paneb maja ette hiiglasliku pieta või Milo veenuse...
Aga need kriipid gnoomid?!
Nagu milleks?
Meie naabritel näiteks on aias kümmekond päkapikku, kes on kõik suunatud nägudega meie aia poole.
Kui ma esimest korda ilmsüütult aeda jalutama läksin, siis päästis mind hirmust minestamisest ainult see, et jalad hakaksid iseenesest tagasi maja poole tormama...
Kümme päkapikku!
Kõik vahivad sind oma vastiku irvitava näoga.
Sellised punapõsksed (välja arvatud üks, kes on millegi pärast näost roheline?!) ja vastikute süütute pilkudega, mis ei ole vastavuses nende jubedate "mateanmidagimidasaeitea" irvetega.
Antud aia juures on veel õudne see, et kui muidu saad ennast lohutada sellega, et kui nad peaksid ründama, siis ilmselgelt saaks sa neist jagu.
Kõik nad on väikesed ja kuna nad tunduvad kõik võrdsed olevat, siis ei ole keegi neist juht ja ilma juhita ei ole normaalsest lahingplaanist juttugi.
....Aga meie naabrite aias...
Seal on jõuluvana ka!
Nagu forriiil!
Ta on sellises jooksvas poosis ja üks käsi on püsti.
Justkui suunab neid päkapikke.
See on nagu miniõelusõudusarmee.
Fakinghell.
Mis neil inimestel viga on?
Miks nad selliseid asju oma aedadesse panevad?!
Misaaaru...

Schiet de hond!
Alstublieft!

Päriselt ka.
Ta ajab mu hulluks.
Faking jooksuaeg...
Ma soovin, et ma oleks Garfield ja Svammi oleks Nermal ja ma võiks süüdimatult ta kasti toppida ja Abu Dhabisse saata.

Peaks korjanduse tegema Svammi kohitsemiseks.
...kõik maailma pardid kindlasti annetaks...

...

V: "Well, a Big Mac's a Big Mac, but they call it le Big-Mac."
J: "Le Big-Mac. Ha ha ha ha. What do they call a Whopper?"
V: "I dunno, I didn't go into Burger King."


Me käisime.
Proovisin ära legendaarse Whopperi.
Oli...
Noh, burger.
Ainult, et hea burger.
Parem, kui enamus burgereid, mis ma söönud olen.
Seda tuleb tõdeda :)

Aga ega me ainult burgerit ei söönud...

Pigem on see lugu sellest, kuidas me Groningenis Mayer Hawthorne kontserdil käisime...
Mayer Hawthorne on mu absoluutne lemmik olnud juba kauakaua (Aitäh Margus südameplaadi eest!!!) ja nüüd lõpuks ma nägin ta ära.
Lähedalt :D


Täpselt nii lähedalt!
Ja ta oskabki laulda!
Imeline :)

See oli parim kontsert üldse!!!

Sain "The Walk" lp ka :)
Lihtsalt nunnu on kõik noh.


Aga enne kontserti me jalutasime õige natukene linnas ringi ka.
Groningeni kesklinn jättis sellise vaikse ja rahu täis linna tunde.
Seal oli hea olla.





Linn ise on eriti vahva.
Väga oskuslikult on seotud vana ja uus.
Ulmelised, värvilised, modernistlikud hooned vaheldumisi ajalooliste hoonetega.
Kanalid.
Vaikus.
Tundust tõesti muhe koht.

Ajaloolistest hoonetest jättis juugendstiilis võimas rongijaam kohe kindlasti kustumatu mulje mulle...

Selle juugendplaadirea pildi pean panema puhtalt selle pärast, et see neoon TAXI silt peegeldab aknal.
Mulle meeldib.
Teeb tuju heaks...
Suht popdada või midagi :P


Ja eriti heaks tegi tuju see, et rongijaama vetsus olid naiste poole peal kabiinides lillekorvikesed ja põlevad küünlad.
Mu elu kõige romantilisem vetsukabiinikülastus kindlasti!

...meeste pool olevat suht peldik olnud :D

Groningeni koha pealt usun siiralt, et see on koht, kus võiks veeta päeva või paar.
Istuda mõnes kohvikus ja teha tudengivaatlust ja imetleda veidraid jalgrattaid :)

Oma elu esimese Starbucksi külastuse tegin ka.
Ja pildi ühest juhuslikust Bobist minu metsapähklikakaoga, milles ei olnud mitte midagi metsapähklist sees.
Kahjuks.


Aga seda Bobi pean ma tänama.
Nii kontserdi eest, kui ka metsapähklikakao eest :D
Aitäh, Bob!

Koju jõudsime me hilja öösel ja mul võttis uinumine ikka tükk aega aega.
Lihtsalt nii hea oli kõik!

Täna paistis (vähemalt alguses) päike ja tegime tavapärase väikese "avastametaasnatukeneMaastrichti" tuuri.
Käisime raamatupoodides.
Õigemini ühes väga erilises ja teises väga asjalikus.

Esimene raamatupood oli Selexyze keti pood.
Maastrichtis on see raamatupood ehitatud vana dominikaani kiriku sisse.
Kirik restaureeriti ja kasutusse ta eesmärgipäraselt enam ei läinud.
Nii sai tast raamatupood.


See on tõesti koht, mida siin külastama peaks!
Valik kahjuks ei ole midagi erilist, aga mõned inglisekeelsed koka-, laste-, ulme- jne raamatud olid olemas.
Seal, kus peaks olema altar, mängis mõnus live bänd jazzi ja bluusi ja inimesed jõid kohvi ja mõnulesid.
Kiriku laes on päris uhked maalingud ka ja põrandat tasub vaadata.
See oli küll kõige meeldejäävam raamatupood üldse!

Svammit see konkreetne kirjandusteos ei huvitanud...
Sellest nii tüdinud ilme kah ilmselgelt :)

Aga meil oli põnev.

Teine raamatupood oli de Slegte.
See on asjalik ja hea raamatupood, kus leidub ka palju kasutatud raamatuid.
Esimene korrus on väga põhjalik ja täielik kunstialase kirjanduse maailm.
Sinna olekski jäänud...
Teisel korrusel on koomiksid ja ulme ja fantaasia ja nii ta läheb- aina kõrgemale.
Raamatud on päris mõistliku hinnaga ja valik on tõesti kena.
Ma soetasin sealt enda ja Svammi jaoks koerte kokaraamatu :D


Svammi menüü peaks nüüd tunduvalt rikkalikumaks muutuma ja minu rahakott kordades õhemaks....
Mõte selline.

Edasi suundusime uudistama St. Pietersbergi kindlust kõrgema künka otsas...
...nägime kindlust, saime läbimärjaks.
Vaade oli igatahes päris hea ja kindlus huvitav.


Seal läheduses peaks olema koopaid ja värke.
Arvan, et uudistame neid siis, kui jääkülma paduvihma ei saja :)
Või noh.
Vihma võib sadada, aga vihmavari võiks ikka olla...
Belgia ilm on suht Hollandi ilm ikka.
Ühed heitlikud mõlemad :)

Niisiis...
Seni kuni sajab vihma...
Kuulame seda :)



Nii hea...
Lihtsalt!