Eile juhtus nii, et ma pääsesin oma rutiinist välja.
Kas pole tore :)
Käisin Margusega katusekinos.
Soojade fliiside sees, näpud käpikutes ja klapid peas on ikka nii hea oma maailma sukelduda.
...ja eks omamoodi boonuseks on ka see, kui suudad filmi kangelannaga samastuda.
See oli päris mõnus elamus vahelduseks.
Nii hea, et ma ei suutnud oma mõtete sees uinudagi hiljem.
Aga juba mõni tund hiljem ronisin voodist välja ja lippasin läbi Tallinna rongi peale.
Tartusse!
Uskumatu!!!!
Astusin rongist välja ja see oli nagu pisikene ime.
Mind tervitas Tartu linn :)
Oma läbi tolmu paistva täiesti ainult Tartule omase kummaliselt tuhmilt ereda päikesega, oma lõputute tolmuste lõhnadega ja...
Ma ei suutnud liikudagi.
Olin täiesti halvatud seal jääkaruga pargis.
Lõpuks andsin alla ja lihtsalt seisin ühe koha peal.
Panin silmad kinni ja hingasin sisse kõik toomingad, sirelid, paplid, kirsid, õunapuud, pihlakad ja kastanipuud.
Niidetud muru ja tolmu ja kõik muu ka :)
Imelik, Tallinn ei lõhna.
Vahel mul on tunne, et sealne müra summutab ka kõik lõhnad?!
Läksin Tartust ju ära, kui oli veel külm ja puud raagus.
Läksin Tallinna, sest arvasin, et Tartu on nii rusuvaks muutunud.
Tallinnas on meri ja kõik tundus seal nii ahvatlev.
Uus elu ja uued asjad ja nii...
Aga ma olen ikka Tartu kampsun :)
Kui ma elasin veel kodus Kohtla-Järvel, siis ma alati teadsin, et ma lähen Tallinna elama.
Noh, kõik sealtkandist lähevad Tallinna ju.
Kui ma lõpetasin põhikooli, siis käisime emmega kahel korral Tartus.
Mäletan, et ma vandusin pühalikult, et ma ei tule mitte kunagi Tartusse.
Nii väga ei meeldinud mulle siin.
Peale keskkooli aga pidin ma ju õppima minema ja Tallinna ma ei saanud.
Sest siis olid kurvad armastused ja asjad :D
Vastumeelselt tulin siis siia.
Esimene aasta oligi päris õudne.
Ma vihkasin seda linna.
Ühel ööl, kui jalutasin ringi, siis peatas mind kinni mingi kutt, kes küsis mult lihtsalt esimese asjana, et mis kana mul Tartuga kitkuda on?
Me rääkisime natukene juttu ja enam me teineteist näinud ei ole.
Ta ütles mulle üht teist ja rääkis saladusi ja muutis päris palju mu silmades ja südames.
Nii ma siis lippasin Taara puiesteel.
Jah, sellel puiesteel, mis minu elus mängib maailma suurimat rolli.
Sellel puiesteel möödus maailma kõige kaunim aasta täis öiseid jalutuskäike ja lendlevaid liblikaid kõhus ja suuri tundeid südames.
Kõik need esimesed arad käest kinni hoidmised ja esimesed arglikud suudlused tuhmunud laternate all :)
Ja just sinna puiesteele visid kõik jalutuskäigud alati tagasi.
Ja kui see koos käimise tee otsa sai, siis just sinna puiestee lõppu tekkis uus põhjus, miks põksuva südamega sealt läbi lipata, et näha lõpuks ometigi seda vana volvot, mis ütles, et kohe näed teda!
Täna ma lippasin Taara puiesteel just selle sama õhinaga :)
Ja see oli nii hea...
Ja mõtlesin...
Ja tundsin, nagu oleks keegi mu sees kõik nupud ja kraanid tööle pannud ja ma ärkasin ellu.
Nii elevil olin :)
Nii elevil kõigist mälestustest ja imeilusast päevast ja siin olemisest!
Tartu on vist ikka minu koht.
Kuidas sa saad mitte armastada midagi, mille sa enda jaoks taltsutanud oled?
Mulle tundub, et rebasel oli õigus, kui ta väikest printsi õpetas.
Jah, Tartu ongi see maailma erilisem koht.
Ja ma ei vajagi suuri asju.
Ega suurt linna.
Ja mul ei ole vaja ära põgeneda.
Milleks on neid asju vaja, kui mul on Supilinn ja Herne tänav ja imepisikene päikeseküllane tuba ja Svammi ja Taara puiestee?!
Kurb on ainult see, et kõiki neid asju mõistad sa siis, kui oled kõigest sellest ilma.
Ilma jalutuskäikudest Taara puiesteel ja ilma neist lihtsatest hommikutest väikeses rohelises köögis ja ilma pisikesest punasest Liisust, kes meid kõikjale viis.
Inimestele ikka meeldib kõike ilusat ära rikkuda...
Kahjuks.
Aga see selleks...
Sest selliseid asju ei pea täna mõtlema.
Täna ma tahan veel neid tundeid :)
...Ja seda lugu!
Sest see on lugu just tänasest päevast!!!
Käisin Margusega katusekinos.
Soojade fliiside sees, näpud käpikutes ja klapid peas on ikka nii hea oma maailma sukelduda.
...ja eks omamoodi boonuseks on ka see, kui suudad filmi kangelannaga samastuda.
See oli päris mõnus elamus vahelduseks.
Nii hea, et ma ei suutnud oma mõtete sees uinudagi hiljem.
Aga juba mõni tund hiljem ronisin voodist välja ja lippasin läbi Tallinna rongi peale.
Tartusse!
Uskumatu!!!!
Astusin rongist välja ja see oli nagu pisikene ime.
Mind tervitas Tartu linn :)
Oma läbi tolmu paistva täiesti ainult Tartule omase kummaliselt tuhmilt ereda päikesega, oma lõputute tolmuste lõhnadega ja...
Ma ei suutnud liikudagi.
Olin täiesti halvatud seal jääkaruga pargis.
Lõpuks andsin alla ja lihtsalt seisin ühe koha peal.
Panin silmad kinni ja hingasin sisse kõik toomingad, sirelid, paplid, kirsid, õunapuud, pihlakad ja kastanipuud.
Niidetud muru ja tolmu ja kõik muu ka :)
Imelik, Tallinn ei lõhna.
Vahel mul on tunne, et sealne müra summutab ka kõik lõhnad?!
Läksin Tartust ju ära, kui oli veel külm ja puud raagus.
Läksin Tallinna, sest arvasin, et Tartu on nii rusuvaks muutunud.
Tallinnas on meri ja kõik tundus seal nii ahvatlev.
Uus elu ja uued asjad ja nii...
Aga ma olen ikka Tartu kampsun :)
Kui ma elasin veel kodus Kohtla-Järvel, siis ma alati teadsin, et ma lähen Tallinna elama.
Noh, kõik sealtkandist lähevad Tallinna ju.
Kui ma lõpetasin põhikooli, siis käisime emmega kahel korral Tartus.
Mäletan, et ma vandusin pühalikult, et ma ei tule mitte kunagi Tartusse.
Nii väga ei meeldinud mulle siin.
Peale keskkooli aga pidin ma ju õppima minema ja Tallinna ma ei saanud.
Sest siis olid kurvad armastused ja asjad :D
Vastumeelselt tulin siis siia.
Esimene aasta oligi päris õudne.
Ma vihkasin seda linna.
Ühel ööl, kui jalutasin ringi, siis peatas mind kinni mingi kutt, kes küsis mult lihtsalt esimese asjana, et mis kana mul Tartuga kitkuda on?
Me rääkisime natukene juttu ja enam me teineteist näinud ei ole.
Ta ütles mulle üht teist ja rääkis saladusi ja muutis päris palju mu silmades ja südames.
Nii ma siis lippasin Taara puiesteel.
Jah, sellel puiesteel, mis minu elus mängib maailma suurimat rolli.
Sellel puiesteel möödus maailma kõige kaunim aasta täis öiseid jalutuskäike ja lendlevaid liblikaid kõhus ja suuri tundeid südames.
Kõik need esimesed arad käest kinni hoidmised ja esimesed arglikud suudlused tuhmunud laternate all :)
Ja just sinna puiesteele visid kõik jalutuskäigud alati tagasi.
Ja kui see koos käimise tee otsa sai, siis just sinna puiestee lõppu tekkis uus põhjus, miks põksuva südamega sealt läbi lipata, et näha lõpuks ometigi seda vana volvot, mis ütles, et kohe näed teda!
Täna ma lippasin Taara puiesteel just selle sama õhinaga :)
Ja see oli nii hea...
Ja mõtlesin...
Ja tundsin, nagu oleks keegi mu sees kõik nupud ja kraanid tööle pannud ja ma ärkasin ellu.
Nii elevil olin :)
Nii elevil kõigist mälestustest ja imeilusast päevast ja siin olemisest!
Tartu on vist ikka minu koht.
Kuidas sa saad mitte armastada midagi, mille sa enda jaoks taltsutanud oled?
Mulle tundub, et rebasel oli õigus, kui ta väikest printsi õpetas.
Jah, Tartu ongi see maailma erilisem koht.
Ja ma ei vajagi suuri asju.
Ega suurt linna.
Ja mul ei ole vaja ära põgeneda.
Milleks on neid asju vaja, kui mul on Supilinn ja Herne tänav ja imepisikene päikeseküllane tuba ja Svammi ja Taara puiestee?!
Kurb on ainult see, et kõiki neid asju mõistad sa siis, kui oled kõigest sellest ilma.
Ilma jalutuskäikudest Taara puiesteel ja ilma neist lihtsatest hommikutest väikeses rohelises köögis ja ilma pisikesest punasest Liisust, kes meid kõikjale viis.
Inimestele ikka meeldib kõike ilusat ära rikkuda...
Kahjuks.
Aga see selleks...
Sest selliseid asju ei pea täna mõtlema.
Täna ma tahan veel neid tundeid :)
...Ja seda lugu!
Sest see on lugu just tänasest päevast!!!
