Tüüpiline mina. Kell saab kolme minuti pärast neli ja mina istun ikka veel juuksed sassis ja aluspesus ja olen tegevuseta... Kõige hullem on see, et isegi süümepiinu ei ole oma laiskuse pärast, aga kuidas saabki tunda muret millegi pärast, mida sulle meeldib teha. Ja ka olesklemine on kindlasti millekski hea. Kuigi täna teen ma seda lohakalt. Mõtlen küll, et peaks küüned ära lakkima ja juuksed ära kuivatama ja kenasti riidesse panema ja siis asjalik olema ja näiteks raamatut lugema, aga täna ma andun taas mu sees elavale apaatsele laiskusele ja veedan aega Tom Waitsi seltsis ja mängin arvutis kaarte.

Nii nii, mulle tundun ma ka ise hale, aga ka nii on hea. Peaks vist selle muusika kuulamise lõpetama. Tom Waits on süüdi mu olukorra pärast. Tema hääl ja muusika kohe tekitavad sellist mittemidagi tegemise tunnet ja vajadust uidata sihitult toas ja toetada pead vastu seina, nagu kuulates hääli teiselt poolt ja keerutada end toolil ja ma kardan, et varsti hakkan ma mõtlema ka sellele rummipudelile seal riiulil... Ta tõesti ei mõju mulle hästi, aga vahel on ka halb eeskuju millekski hea. Näiteks õppetundideks või vabanemiseks.

Ma üldse ei viitsi täna lilli kasta.

Ahh, kuulake teda! Näiteks seda! Või seda, see meeldib mulle väga! See ongi põhjus, miks veeta terve hommik laiseldes ja terve päev oma varbaid vaadates ja see on hea muusika, et mõelda kõigele sellele mu sees, mida muidu välja näidata ei taha. Natukene tegeleda oma pahedega ja ohhh- tunda end vabana! No vaata! Ta CD ketrab mul juba vist sajaviiekümnendat ringi. Olengi masendav!

Remo saatis kirja. Mulle meeldivad ta kirjad väga. Neid võiks hästi tihti saada!