Minu arust on parim aeg ja koht maailmas, kus öösel kella poole ühest kuni kella kaheni jalutada- Supilinn.
See lihtsalt on parim aeg ja koht.
Ja just talveöödel.
Sellistel külmadel, kus lumi sätendab ja krudiseb.
Tänavad on siis nii meeletult vaiksed.
Kõik magavad.
Välja arvatud tudengid ja armunud.
Just nende akendest on vahva sisse piiluda.
Kõik nad istuvad oma konspektide taga ja õpivad või veedavad aega üksteise kaisus filmi vaadates.
Ma leian nad alati ilmeksimatult üles.
Kõnnin Herne tänava lõppu ja keeran Svammiga nina üles Tähtvere suunas.
Jalutan ja nuusutan kartulikeeduvee lõhna ja otsin esimese hea koha, kust visata pilk kogu Supilinnale.
Kõik on vaikne ja kogu linnaosa magab, aga on need üksikud korstnad, mis suitsevad.
Need on majad, kus õpitakse ja ollakse armunud.
Ja alati see nii on.
Ja nii me kolame Svammiga öösiti läbi kõik Supilinna tänavad.
Vaatame tuttavaid aknaid, kus alati on keegi kirjutuslaua taga pea käte vahel või ahju ees teki sisse mähitud.
Me käime jõe ääres ja hingame sisse tühjade alleede vaikust ja rahu.
Me kolame hiirvaikselt hoovides ja tunneme rõõmu igast uuest leiust.
Ei ole paremat kohta maailmas, kui öine Supilinn.
Ausalt.
Ausalt.
