Eurovisioon- ooo imeline tsirkus!
Mul ei olnud mingit plaani seda Euroopa palavalt armastatud Eurovisiooni vaadata.
Puudus isegi mõte raadio kahe heli kuulata.
Ma ei leia paar viimast aastat mingit põhjust seda teha, kuna kombo Kivirähk ja Juur kommentaarid ja muidu jutt ei ole enam kaugeltki huvitav ega ka põnev.
Pigem seosetu ja hale püüd täita aega.
Ei, mul ei ole midagi nende vastu
Mart Juur on minu arust väga nauditav nii lugemis- kui ka kuulmamismaterjalina.
Ja Kivirähk on üks omanäolisemaid sulemehi siinsel kirjandusmaastikul.
Ei teagi kedagi, kes suudab ajudeta olenditest nii kirjutada, et needsamad madalalaubalisedki loevad ja kiidavad?!
Ei, mul ei ole midagi nende vastu
Mart Juur on minu arust väga nauditav nii lugemis- kui ka kuulmamismaterjalina.
Ja Kivirähk on üks omanäolisemaid sulemehi siinsel kirjandusmaastikul.
Ei teagi kedagi, kes suudab ajudeta olenditest nii kirjutada, et needsamad madalalaubalisedki loevad ja kiidavad?!
Aga see Eurovisioonile peale lugemine... ega midagi märkimisväärset ei saagi tulla inimesest välja siis, kui see tegevus ei ole enam uus ega huvitav.
Ega nad ei pinguta ka.
Ja mina omakorda ei taha pastakast välja imetud teksti kuulata ka.
Niisiis võtsin raamatu ja pugesin voodisse.
Ääremärkusena (mis ei ole ääres) soovitan lugeda Michael Palin "Sahara"!
Imelised pildid... Mõnus lugemine.
Aga noh.
Lugeda ma eriti ei saanudki, sest Urmol oli kindel plaan ikkagi raadio mängima panna.
Mis seal ikka.
Raamat kinni ja et see plära päris tüütu kuulata ei oleks otsisin Eurovisiooni ülekande ka välja.
Vaatasime ja kuulasime siis.
Pean tunnistama, et kõige ülevam hetk kogu selle aja jooksul oli see moment, kui raadioeetris jäeti mängima Entel- Tenteli plaat, mis oli mõnus taust ristsõnade lahendamisele :)
Eurovisoonist niipalju minu mõtteid (noh ma tean päris mitut blogi, kus kohe kohe tulevad põhjalikud ja emotsionaalsed ülevaated ja ma teen siis ka enda oma :P).
Meie lugu siis.
Pean tunnistama, et Aapo Ilves sai hakkama väga kena laulukesega ja noh.
Muud mul öelda ei ole.
Aga hakata nüüd rääkima kui imeline on Ott (oi kuidas tahaks kohe jagada muljeid sellest imelisest Oti "elulooraamatust", kus ta jagab oma tundeid seoses kuue kuuga, mis ta veetis Superstaarisaates oma elu lahingut pidades. Pean tunnistama, et pidev ilkumine selle raamatu kallal aitas mööda saata nii mõnegi tüütu tööpäeva raamatupoes! Aitäh Ott!) ja kui imeliselt meie lugu eristub teistest lugudest sel aastal?!?
Nagu tõsiselt ka???
Juba aastaid ei ole Eurovisioonil kuigi raske eristuda valitseva tantsumuusika seast.
Selleks ei ole vaja saata lavale keskmise väimusega keskmisest paremini laulvat Eesti meest.
Piisab sellest kui panna lavale heleda nahatooniga neiu näiteks flöödiga, millel ta mängib vaikset rahvaviisikest kolm minutit.
Loo edasi pääsemise aluseks on siiski puhas poliitika ja kõik.
Ei mingit annet ega erilisust ei otsita ega vaadata...
No ja ei ole just kuigi raske silma paista, kui sinu vastasteks on äravahetamiseni sarnased klubihitid, mida esitavad üks-iluoperatsioon-liiga-palju neiud, kelledel on üheks päevaks lubatud seljast heita burka või siis läikivate ja geelitatud juustega kõhnad tsurkad, kes vabal ajal tervitavad sind igas maailma linnas oma kebabiputka leti taga.
Isiklikult oleks ma ehk kulmu kergitanud, kui Eestit oleks esindama saadud Lemmy, kes esitaks Aapo Ilvese kaunist tõlget "Poti tuus".
Kõige rohkem ajab mind närvi see, et Eesti sai edasi.
See tähendab veel väljaminekuid sellele palaganile.
Raha, mida võiks kasutada kodus vanadekodude renoveerimisele või varjupaikade abistamisele.
Millele iganes, mis omaks vastupidiselt eurovisioonile tähtsust!
Uudistes ei kuule ega näe enam midagi muud....
Ma usun.
Aga kas keegi mainib uudistes SEDA?
Miks ei kirjutata Urmia soolajärvest ja teistest sarnastest lugudest, kus näeks tõde selle kohta, kui väga vajab loodus sealkandis abi?
Või sellest kuidas Azerbaijaniskoheldakse loomi?
Kurbade ja tõsiste asjadega ei taha tegeleda mitte keegi ju.
Saaks ainult tuledesäras Baku linnapanoraami näha ja elada kaasa järjekordsele näotule hitile lavalaudadel.
Onju.
Sest nii on lihtsam.
Ei pea mõtlema ju!
......
Siit edasi mainiks ma ka ära UEFA.
Ja eriti armas oleks, kui loeksid seda teemat omal käel edasi.
Kas tõesti on üks jalgpallimatš seda väärt?
Ja kui nüüd öelda mõnele imbetsillile, et boikoteeri sel aastal toimuvaid mänge.
Ära vaata neid!
Anna allkiri nende vastu!
Ära osta kokakoolat, sest ta reklaamib UEFA mänge ja testib oma tooteid loomadel.
Hakka vastu!
....siis öeldakse mulle, et: "Ah, kui ma ei vaata, siis see ei muuda midagi. Niikuinii miljonid vaatavad ju."
See ei ole nii.
Muutused algavad ühest inimesest.
Ma ei taha olla nõme vingats, aga see hullus peab ükskord ära lõppema.
Tähelepanu peab koonduma tühiselt meelelahutuselt tõeliselt olulisele.
Ma loodan.
