Maagilist õhtut ja paremat uut aastat!
Ma ei tea, mida teised soovivad, aga mina sooviks küll uuel aastal normaalset elu vahelduseks...
Edasi liikumisi ja põnevust.
...Vahelduseks ühe koha peal tammumisele.

Ja veel ühte Svammilist sooviks ka.
Šoti terjerist Svammilist, keda Muhviks kutsuda.
Ja võimalikult kaugel põhjas tahaks ka käia ja põhjapõtru näha.
Ja rohkem sidrunijäätist.

Sellest täiesti piisaks :)

Kohtumiseni!

Homme...

Schnappi Das Kleine Krokodil

Mõnikord ei ole üldse palju vaja, et sulle meenuks keegi, kes sulle kallis on.
Vahel piisab mõnest lollist loost, mida kusagil kuuled...
...ja kohe meenub, kuidas ta seda laulis, kuidas ta naeris, kuidas ta lõhnas, kuidas ta kõike mängleva kergusega tegi, kuidas ta naerma ajas, kuidas ta leivast "hea kääru" lõkas ja...
...kuidas ta oli lihtsalt liiga kuradi lahe :)

Ei mingit emomasenduseteemat.

Täna Margus saatis lihtsalt selle loo, et hahaaaniinaljakas,aga mina juba teadsin seda lugu!
Teadsin, sest Margit laulis seda!
Ja kohe tuli väike melanhooliahetk :)

Sa oled ikka veel mu maailma rokkivaim piff!!!
Ja ägedat aastavahetust sinna Costa Ricale!

Jõulud võisid ju olla persekukkunud ja pereta...
...aga piparkoogid olid head!

Asi seegi noh.

Ja lund on.
Endiselt palju.
Ja see on hea!

Pallimeri.
P. K.

Okei, nali.
Tegelikult oli teine näitus :)
Kuna noh... tunnen ühte andekat kunstnikku ja nii, siis käisin vaatamas.
Vahel ma ikka olen kultuurne ka.

Ma igatsen õlivärvilõhna!
Ausalt.

Talvelõhna ma igatsema ei pea õnneks.
Seda on külluses.
Ja see on hea!
Ausalt.
Eriti metsas.
Ja rabas.
Ja kindlasti ka mere ääres...

Ja millal need rasvapunnud minu akna taha maiustama tulevad?
Võiksid juba tulla ju...

Mõnikord lõppevad mõned asjad ära.
Vahel ei ole muutustest midagi.
Vahel on.
Palju.
Mõni kord teevad muutused nii kohutavalt haiget.
Mõni kadunud asi teeb nii palju haiget, et seda valu ei saa sõnadesse panna.
Mõni kord oled sa nii kindel, et see miski oli nii õige ja parim ja ainus.
Isegi täiesti ja totaalselt vigasena ta oli seda.
Ja võib olla oligi.
Seda teada ei saagi vist kunagi.
Erilistel asjadel on ju enamasti komme kadunuks jäädagi...
Ja komme jääda sinu sisse elama.
See on vastik.
Vahel nad on peidus aga mõni kord tulevad välja ja meenutavad ennast ja see on valus.
Ehk peabki nii olema.
Kuigi sooviks, et see nii ei oleks.
Ilma piinavate mälestusteta oleks ju nii palju lihtsam.

Mina ei suuda enamasti halba meelde jätta.
Alati jääb ainult just see vähenegi hea millegi pärast.
See on kurb, sest halvaga oleks lihtsam hakkama saada ja õigustada kõike, mis valesti...

Ja hüvasti jätta ma ka kunagi ei suuda ega oska.
Nii jäävadki kõik asjad minu külge.
Kõik.
Ma ei unusta midagi ega kedagi tegelikult.
Võin küll teha nägu, et nii on, aga tegelikult kannan kõiki teid ja kõiki teie asju alati endaga kaasas.

Ma unistan vahel, et mõned praegu haiget tegevad kadunud mälestused tulevad tagasi.
Päriselt.
Tulevad ja ütlevad, et muudame kõike!
Teeme kõik uuesti!
Ja kustutame ära kõik halva!
Vahel isegi juhtub nii.
Harva...
Aga juhtub.
Ja see on nii hea alati!

Ma unistan seekord ka.
Sest kas peab alati kõik lõppema loogilisi radu pidi?
Miks ei võiks vahel olla imesid ja ebaloogilisi ja seletamatuid keerdkäike?
Järsku seekord juhtuvad need teate küll filmiimed!?
Aeglased teineteise suunas jooksmised ja langev lumi, lehed või vihm...
Salajased pudelikirjad või õnnelikud õnnetused ja veidrad kohtumised...
Mingisugune eriline asi!

...Sest inimesed peavad aru saama, et tegelikult on nad lihtsalt rumalad ja kanged ja pimedad ja arad...

Svammi niru elu ehk lugusid sellest, kui Sirilinil on igav...

Otsisin eile endale tegevust.
Koristamine on tüütu.
Kõik muu ka.
Ehted said tehtud.
Igav.

Vaatasin toas ringi.
Mitte midagi huvitavat ei olnud.
Lõpuks jäi vaatevälja vaikselt oma pessa peitu hiilida üritav Svammi.
...Ja kohe ka lõngakerad.
Nii ta läks.
Pool tundi ja mõned minutid peale hiljem...

...ja need suured Svammikõrvad ongi nüüd kindlalt soojas :)

Mul on ikka maailma kõige nunnum kuts!
Ausalt!

Ma ei suuda ära rõõmustada selle lume pärast!
Saan aru küll, et inimestel on raske ja päris niru on.
Aga minul on küll hea :)
Ja see meeletu lumeõnnetunne on parim tunne üldse!!!

Svammi on eriti rõõmus.
Hüppab hangedes ringi.
Pistab pea lumme ja passib lihtsalt.
Uuristab lume all käike...

Käisime Urmoga ja Svammiga Elva lähedal matkarajal...
Svammi jooksis nagu segane.
Lõpuks hämaras kohtasime kolme hiigelsuurt kitse.
Otseloomulikult vallandus Svammi väikeses hinges suur jahimehetunne.
Hetkeks mõtlesin, et nüüd ma olengi tast ilma.
Metsa all kostus ainult meeletu madin ja okste murdumine ja Svammi meeleheitlikud hüüded :)
Edaspidi hoidsin teda kindluse mõttes rihma otsas.
See oli hea mõte.
Kohtasime hiljem Supilinnas küülikut kah.
Ei tea, mida tema siin hipide juures nosinud oli...
Jooksis küll kuidagi kahtlaselt ja paistis segaduses olevat.

Käisin veel Tallinnas.
Jalutasime Margusega Raekoja platsil ka.
Langes otsus soetada põhjapõdrad.
Kohutav, kui armsad nad on!
:)
Sattusime jõuluehete müügimajakesse.
Otseloomulikult juhtus see, et jätsime sinna seda, mis jaanuaris muutub.
Palju.
Ma olen täielik plastmassist ja ma ei tea millest kirevate jõuluehete vastane (siis mitte, kui nad tõesti eriti ilusad on :D ).
Seekord olidki hullult ilusad.
Nüüd on mul paar sellist ehet ka, mis ei ole vildist, puuvillasest või linasest riidest või kuivatatud nännist või maiteamillest kättejuhtuvast mõnusast maalähedast materjalist.
Imelik on kohe.
Olen harjunud, et mu kuusel on ainult õmmeldud ja heegeldatud pehmed ehted ja kaneelipulgad ja apelsinikettad ja kommid ja piparkoogid ja noh...
Ja nüüd plastmass :)
...Aga vähemalt ilus plastmass siis...

Mul on oma väikene traditsioon ka.
Igal aastal teen mõned ehted ise valmis.
Nii neid koguneb vaikselt.
Ja nii saan igal aastal üha suurema kuuse tuua :)

Sel aastal tegin paar nööbirõngast, sest nööpe vedeleb karpides alati palju...

Ja apelsine ma ei söö...
Nii ma siis kuivatasin neid ja tegin ehteid.

...Ja nüüd see imeloom pomander!
Valmis sain!
Vaatamata sellele, et poodides on kõikjal nelk otsas...
Saku Säästumarketis siiski oli!
Valmis!
:)

Lõhnab ikka meeletult hästi!
Oli kogu seda vaeva väärt küll...
Juhusliku avastuse läbi saime teada, et kui sall riputada üle pomandri, siis pärast on salli sees jube hea lõhn!
Nüüd mul ripuvad koos lõhnaapelsiniga ahju küljes ka sall ja kindad :)

Jube hea!

Ja siis veel...
Tervitan tädi Maret, kes ei saanud lahti ust ega aknaid ja pidi välja ronima vetsu akna kaudu, et kaevata tee Jussi kuudini ja puukuuri ja saunani :)
Vetsu aken on tal igatahes sama kõrgel, kui ta peanupp ulatub.
Niisiis teen järelduse, et Rakveres on PALJU lund!
Kui ma saaks, siis ma tuleks kohe sinna ja kaevaks kohe mõnuga!
Ausalt!

Isegi missiis, et sel aastal Grinch mult jõulud varastas...
Midagi võib ju ikka teha.
Natukene.
Et oleks veidikenegi nunnum olla.

...Ja loodetavasti see apelsinismaili ei naerata homme juba enam.
Parem oleks.
Need neetud nelgid võiks end ise talle külge pookida.
Ma ei viitsi enam :P

Nõme apelsin....
Ausalt.
Oleks ikka pidanud ära sööma lihtsalt! :)