Okei.
Mind on ropult raske nutma ajada tegelikult.
Nüüd nutsin teki all patja kohe korralikult.
Kui loed sellist uudist
http://www.postimees.ee/?id=202166 ...
...Ja siis oma postkastist sellist üliemotsionaalset jutukest:
"On jõuluõhtu, aasta ilusaim õhtu, ja enamik neist, kes endid inimesteks nimetavad, püüavad sellel õhtul olla paremad, kui tavaliselt. Nad kiirustavad koju, kus neid oodatakse, kus on soe ja valge, kus on need, kellega koos olla on mõnus ning hubane. Väljas aga puhub vinge tuul ja sajab märga lund. Seal on keegi, kes ei kiirusta, keda ei oodata, kellel pole kuhugi minna, kelle minutid ja tunnid on piinavalt pikad. See on pulstunud karvaga, kõhn ja vaevatud välimusega krants Jõmmu. Kunagi oli ka Jõmmul kodu ja sõber, kes teda hoidis, silitas, kostitas toidu aga ka hea sõnaga. Ühel vihmasel sügisõhtul viisid valgetes kitlites võõrad tema sõbra kodust ära. Lahkudes silitas sõber Jõmmut ja vaatas teda sellise pilguga, millist ta sõbra silmis polnud kunagi näinud. See pilk oli nii kurb ja valuline, et Jõmmu aimas midagi kohutavat. Ta ei eksinud. Tulid mingid võõrad, kes ei teinud väljagi nurgas niuksuvast koerast. Jõmmu taipas, et ilmas oli ainult üks, kes temast hoolis ja nüüd polnud enam tedagi. Jõmmu mõtted katkestas üks võõrastest, kes haaras kaelarihmast ja tiris ta tänavale. Värav raksatas kinni ja uks keerati lukku. Jõmmu jäi meeleheitliku lootusega tänavale ootama. Ehk tuleb tema sõber ja kutsub ta tuppa sooja. Aga ta ootas asjatult, tema õuduste aeg oli alanud… Piinav nälg ajas teda kodumajast ikka kaugemalt toitu otsima. Jõmmu leidis endale uusi sõpru teiste koerte seast ja tal on sõpradeks isegi paar kassi. Paljudel neist on samuti kunagi olnud kodu. Jõmmu suurim sõber on üks elutark kass, keda kunagi kutsuti Liisuks.
Ilmad muutusid aina külmemaks ja ööd pikemaks. Liisu ja Jõmmu jalutasid sageli koos mööda linna. Ka täna, jõuluõhtul kohtab Jõmmu Liisut. Neile tundub, et täna on midagi teisiti kui muidu. Õhk on täis eriti hõrgutavaid toidulõhnu ja kodude aknaist kumav valgus on nii lahkelt kutsuv. See muudab sõprade elu eriti piinarikkaks. Lisaks on Jõmmul juba pikka aega kestnud köha. See algas kord ühel vihmasel ja tuulisel õhtupoolikul, kui magamiseks oli võimatu kuiva aset leida. Nüüd on see muutunud järjest hullemaks ja sõbrad peavad sageli peatuma, et Jõmmu saaks natuke puhata ja hinge tagasi tõmmata. Nad käivad akna tagant akna taha ja piiluvad sisse. Mõnest aknast näevad nad ka endasuguseid, kes naudivad inimeste lähedust...
Mööda linna ringi uidates jõuavad Liisu ja Jõmmu lõpuks päris linna südamesse. Seal seisab suur värvilistes tuledes kuusk. Päev on olnud pikk ja väsinud loomad otsivad kohta, kuhu puhkama heita. Kuuse oksad ulatuvad peaaegu vastu maad, seal all tundub olevat hea ja turvaline öö mööda saata. Sõbrad leiavad puu alt paki võileibade ja vorstidega. Nende jaoks on see tõeline pidusöök. Sel õhtul ununevad mured, sest kuuse all tundub, nagu oleksid nad jõudnud koju. Nad jäävad üksteise kaissu puhkama ja tunnevad üle pika aja rõõmu sellest, et elavad. Jõmmu nägi unes oma peremeest, kes tuli mööda valget teed temale vastu, naeratus näol. Oi milline rõõm täitis Jõmmut, millise hooga tormas ta sõbra juurde. Ta teadis kindlalt, et nüüd on nad lahutamatud.
Hommikuks on aga haigus Jõmmu murdnud ja Liisu peab jätkama üksi oma kurba kannatusterohket teekonda. Kui kaua veel?
Mõtle palju on sellised Liisusid ja Jõmmusid veel meie tänavatel. Just Sinu abi võib mõnele neist pakkuda uue võimaluse - uue kodu või vabastada ta külmast ja piinadest, mida ta seal üksi olles kannatama peab.
Paku hoiukodu või päriskodu tänavaloomadele või toeta neid annetustega."
...no mina hakkan nutma.
Mitte selle pärast, et see kirjeldus on nii lapselikult ja naiivselt pisarakiskujana kirja pandud, vaid selle pärast, et päriselt ka on nii palju loomi, kes kannatavad meie julmuse ja hoolimatuse pärast...
Mina näiteks omapead ringi uitavast koerast mööda ei lähe.
Olen neid koju tarinud, et hommikul varjupaika viia ja olen öösel kellegi teise poolt alla aetud looma pärast keset maanteed ringi kepselnud, et kindlaks teha, et ta ei piinle jne.
Miks inimesed üksteist ei võiks piinata, milles loom süüdi on?!
Värdjad.
Ausalt.
Suur osa inimkonnast ikka ei vääri neile antud elu.
Tõsiselt.
Ja veel.
Sama suur osa inimestest ei peaks saama lapsi.
Eile, kui ropult külm oli, siis seisis meie akna all väike poiss hiigelsuure punase kohvriga.
Mainisin Margusele seda.
Pool tundi hiljem vaatas Margus aknast välja ja see poiss oli ikka veel seal.
Läks ta siis välja uurima, et mis värk on.
Poiss oli täiesti läbi külmunud ja nuttis.
Vanemad olid saatnud mingit tädi ootama, kellele kohver anda.
Koju ei julgend minna, et saab peksa, kui midagi valesti teeb.
Vastu ööd?!
Selliste miinuskraadidega?!
Nagu mida perset?!
Õnneks sai Margus asja nii kaugele, et poiss läks koju tagasi.
Lõpuks lippas ise ka järgi, et lapse vanematega vähekene sõneleda, aga kaotas väikemehe silmist.
Täiesti jabur ikka.
Täna on küll sitt päev.
Ausalt.
Sellistel päevadel, lugedes selliseid uudised vaatan ma alati Svammi ja ma lihtsalt ei mõista, miks nii tehakse.
No mille kuradi pärast.
Ma ei suuda Svammi peale isegi karjuda, kui ta mingi lollusega hakkama saab...
Rääkimata löömisest.
Käige silmad lahti ja kui ikka näete, et midagi on kahtlane, siis astuge ligi ja muutke asjade käiku paremuse suunas.
Palun.
Pea maas mööda minna on ikka väga hoolimatu ja isekas tegu...
Ja aitamise all ei mõtle ma ainult jõuluaega.
Aasta ringselt saab head teha.
