Ma vihkan neid hommikuid, kus ei taha voodist üles tõusta.
Ei taha ärgata, kuigi olen ärkvel ja und ei ole. Ainult palju piinavaid mõtteid on.
Mõtted on jube tüütud vahel.
Ei taha minna vannituppa, ei taha vahetada riideid, ei taha süüa, ei taha koera silitada, ei taha minna teisele poole korteri ust.
Mitte midagi ei taha.
Tahakski jääda voodisse seniks kuni muutun tekiks või linaks või mu pea muutub pehmeks padjaks.
Tahakski nii olla.
Tekk olla.
Tekil ei ole mõtteid ega kohustusi, ei ole tundeid ega vajadusi...
Mitte midagi ei ole.
Tekk peab lihtsalt soe ja pehme olema.
Tekk oleks jube hea olla.

No kurat.
Täna peab Kiltsi minema.
Seekord ei taha üldse minna.
Ei taha üldse kaugele minna.
Tahaks aknal istuda ja oodata, et kohe kohe koputab keegi uksele ja toob häid uudiseid.
Tahaks hullult, et telefon heliseks.
Või sõnum tuleks.

Aga voodist välja tulla ei taha noh.