Obama took my thunder :)

Et siis must mees peab just minu sünnipäeval ametisse pühitsetama.

Aga see selleks.

See päev ei olegi nii masendav, kui ma arvasin.
Natukene, aga mitte eriti.
Omamoodi vahva oli varahommikust kuni kella kaheksani õhtul kõnesid ja sõnumeid vastu võtta.
Siiras tänu kõigile, kes meeles pidasid!
Eriti suured tänud Stellale, kes saatis kõige "avvvvv`ma" sõnumi; Kristjanile, et ta mäletas, et ma sain ikka 21; Paavot "see-ei-ole-sünnipäevatort" koogi eest ja Renist, mõnusalt materdava kõne eest stiilis- noh vanamutt, ma hommikul ei tahtnud helistada, et oled niikuinii turul kilu ja vorsti ostmas... :)
Ja Margust imearmsa ise meisterdatud kommikarbi eest!


Ja lõpuks ülakorruse naabreid Triinu ja Ukut loa eest kasutada täna nende nunnut roosat kelku!
Selle kelgukasutamise loa avastasin ma kell neli hommikul ukse tagant kelgu küljest ja mu tuju tõusus taevalaotustesse. Nii armas :)

Ja täna söön ma sidrunitorti.
Hea :)
21 on mõnus olla!
Ausalt :)

Hiljuti sain suurepärase üllatuse osaliseks.

Lausa parima üllatuse ever :)

Kunagi müüdi sellist śhoksi, nagu Hershey´s Cookies`n´Creme.

Kui ma põhikoolis olin.

See oli mu lemmikshokolaad.

Ma sõin seda iga päev.

Aga nagu kõik head asjad, kadus ka see müügilt.

Aga paar päeva tagasi tuli P. Tallinnast ja tal oli SEE shokolaad!

Milline rõõmus taaskohtumine.

Päriselt.

Aasta parim kingitus!

Ja emme tuli külla.
Sünnipäeva puhul.

Soovis head 21`st sünnipäeva :)

Sõime mesimummu kujulist torti ja käisime jalutamas.

Mõnus.

Ja homme.

Homme.

.... Ja homme on must masendus.

Peale selle olen ma ka nüüd juba vana kohe.
Kõik on kohutav.
Mu sünnipäev koosneb jälle maha kukkunud poolikust keeksist ja heal juhul kui veab, siis ka seekord Renisest.
Kurat.

Aga mu emmel on täna juubel!
Ja mina lähen koju.
Nii hea.

Mõnus sessimagamatus.
Palju toodetavat paska.
Uni.

Mulle meeldivad hommikud, kui magad sisse ja ärgates on umbes selline asi:
"Aaaaaa, mis kell on? Kus ma olen? Miks ma verine olen? Persse! ....Aaa, okei, õlivärv...."

Ah, ma joonistan oma muinasjuttu edasi.
Muinasjuttu mummulisest jänesest, kes tahtis mesimummuks saada.

Kas homme venib jälle hommik kella neljani õhtul???

Ah?

Teekond möödub vahel täiesti märkamatult ja uneledes.
Kuni vilkuriteni vähemalt.
Missiis, et need vilkurid mu taga, mu teadvusesse tungisid alles pärast pikka ja rahulikku sõitu.
Parkisin auto ja...
Nüüd nägin.
"Kas teie nägemine on korras?"
"Jah"
"Kas te unustate end tihti unistama?"
"Jah"
"Armas. Aga palun puhkuge ja juhiluba palun. Aitäh, ja püüdke ikka suunatuli meeles pidada ja head uut aastat ja ohutut teekonda ja ilusaid unistusi!"
"Aitäh."
Ja.
Lõpuks.
Soe tuba.
Tee.
Tekk.
Kaks ja pool meest.
Naer.
Hea.
Õnnest värisemine.
Hiljem.
Tagasi.
Varahommik kell viis.
Herne tänava punase maja esine.
Valjuhäälselt laulvad mehed.
Ühte neist ma tean.
Juba kaua.
Ta on ilus mees.
Liiga ilus.
Kummalised vestlused.
On hea, kui need lõpetamata jäävad.
Vahel on mõnus, kui midagi hingel kripeldab.
Kahju on ka.

Alkohol on... noh... alkohol.
Võta sa siis kinni.
Teeb ta head või mitte.
Nii ja naa vist.
Lihtsalt on imelik olla kaine ebakaines ümbruses.
Ja veel hommikul kell viis.
Herne tänaval.

Mulle meeldib Herne tänaval.
Siin lihtsalt on kõik täiesti teist moodi.
Ausalt.



Jah, see lugu tõi naeratuse.
Rohkemgi veel.
Veider.

Aastavahetus oli täpselt nii, nagu peaks.
Film, küpsised, jalutuskäik ja täiuslik panoraamvaade tervele Tartu linnale ja ilutulestikule.
Imeilus.
Paremat uut aastat!