1.02.2009


Teekond möödub vahel täiesti märkamatult ja uneledes.
Kuni vilkuriteni vähemalt.
Missiis, et need vilkurid mu taga, mu teadvusesse tungisid alles pärast pikka ja rahulikku sõitu.
Parkisin auto ja...
Nüüd nägin.
"Kas teie nägemine on korras?"
"Jah"
"Kas te unustate end tihti unistama?"
"Jah"
"Armas. Aga palun puhkuge ja juhiluba palun. Aitäh, ja püüdke ikka suunatuli meeles pidada ja head uut aastat ja ohutut teekonda ja ilusaid unistusi!"
"Aitäh."
Ja.
Lõpuks.
Soe tuba.
Tee.
Tekk.
Kaks ja pool meest.
Naer.
Hea.
Õnnest värisemine.
Hiljem.
Tagasi.
Varahommik kell viis.
Herne tänava punase maja esine.
Valjuhäälselt laulvad mehed.
Ühte neist ma tean.
Juba kaua.
Ta on ilus mees.
Liiga ilus.
Kummalised vestlused.
On hea, kui need lõpetamata jäävad.
Vahel on mõnus, kui midagi hingel kripeldab.
Kahju on ka.

Alkohol on... noh... alkohol.
Võta sa siis kinni.
Teeb ta head või mitte.
Nii ja naa vist.
Lihtsalt on imelik olla kaine ebakaines ümbruses.
Ja veel hommikul kell viis.
Herne tänaval.

Mulle meeldib Herne tänaval.
Siin lihtsalt on kõik täiesti teist moodi.
Ausalt.



Jah, see lugu tõi naeratuse.
Rohkemgi veel.
Veider.