Viimasel ajal mõtlen palju oma vanavanaema peale.
Ei teagi miks.
Võib olla udu ja vihm on selles süüdi.
Ta suri ära aasta ja kuu tagasi.
Matustel sadas kohutavalt ja mu jalad olid täiesti läbimärjad ja mudased.
Ma ei kirjutanudki sellest.
Milleks vaja kah.
Aga nüüd tahaks.
Hullult tahaks.
Sorteerisin pilte ja leidsin kõige esimese pildi, mis ma tegin oma pentaxiga.
Pentaxiga, mille sain tänu Saka vanaemale.
Sellel pildil on vihm.
Kurat võtaks, kuidas ma teda igatsen.
Eks ikka lähedasi igatsetakse, aga teda igatsen ma ikka nii kuradi palju.
Ma igatsen seda, kuidas ta mulle vaimustunult lugusid jutustas, ise samal ajal mulle ülisoolast praeliha ahjukartulitega ette tõstes ja siis veel sundis pannkooke ka sööma.
Ma igatsen ta kööki, kus sisustus oli iganenud ja sõna tagasihoidlik selle ruumi kohta oleks isegi nagu ülivõrre.
Ma mäletan punaseid hoidiste purke ja vakstut laual, mille lillepilte ma alati pastakaga ajaviiteks üle joonistasin.
Ma igatsen isegi seda rõvedat sooja moosivett, mida ta tegi alati nõukaaegsesse teeklaasi.
Ma igatsen rohelist plastikust punutud poekotti, mille sanga külge tal oli seotud korterivõti, et see ära ei kaoks.
Üle kõige igatsen ma ta suure ja vana riidekapi lõhna!
Ma igatsen seda rasvaplekki voodi otsas tapeedil, mis ei kadunud ära ja tuli ikka ja jälle tagasi, kuigi pandi uus tapeet.
Ma igatsen seda vana ja tumedat tapeeti, aga mulle meeldis ka see uus ja hele tapeet.
Ma igatsen ta igivana mustvalget televiisorit, mis mängis nii kõvasti, et oli isegi õue kuulda.
Ma igatsen seda, kuidas ta alati mind kõiges toetas ja kuidas ta istus oma voodil ja vaatas mind altkulmu ja kissitas oma terashalle silmi.
Ta oli nii väike!
Mulle meeldisid ta kiiksud.
Kõik riided pidid liibuma ja olid keskkohast nii kõvasti kinni tõmmatud, et seda oskust oleksid kadestanud paljud prantsuse naised, kes korsettides hingata ei suutnud.
Tänu temale on kõigil pere naisliikmetel traumad surnuaial hauale sirgete triipude tõmbamise osas.
Ja umbrohu kitkumisele mõeldes jooksevad siiamaani külmavärinad üle selja...
Ma mäletan, kui tal olid pikad juuksed ja ta istus maal ahjusuu ees ja tegi salaja suitsu.
Ma mäletan, et tal oli kollane pearätt, mis lõhnas Saka maja järele.
Ta õpetas mind kõike ise tegema, sest mehed on saamatud!
Ta õpetas mind loomi armastama!
Mul on temast üks mälestus.
Ma olin hästi väike.
Ta viis mu hoovist välja kraavi kaldale istuma.
Sinna, kus kasvab metsik tikripõõsas, kus on maailma kõige maitsvamad tikrid.
Ma ei julenud sinna kunagi ise minna, sest see oli nii kaugel.
Nüüd on sinna ainult mõni samm astuda.
Ta pani jope maha ja me istusime sinna.
Ta vestis mulle puust mänguloomad- hobuse, lehma ja ussi.
Ma ei tea, mis neist sai, aga ma soovin, et need oleks alles.
Ma mäletan siiamaani, kuidas need lõhnasid ja käes tundusid...
Vanaema viis mind lasteaeda ja kaotas mu kelgult ära.
Ta tuli mulle alati kooli vastu ja mul ei olnud kunagi häbi, et mu vanavaneama mulle järgi tuleb.
Missiis, et ma olin juba üpris suur :)
Tal oli alati taskus midagi head.
Ta õpetas mind roppe laule laulma, kui ma olin imeväike ja pahandas, kui näppasin plastiliini ta toanurgas mulksuva hiigelkoduveinipudeli küljest.
Mulle meeldis, kuidas ta naeris.
Ta naerus oli midagi natukene õelat ja lapselikku.
See ei olnud päris naer, ega ka päris itsitamine mitte.
Mu elus ei möödu ühtegi päeva, et ma tema peale ei mõtleks.
Ta inspireerib mind kõiges!
Ta oli mu parim sõber!
Mulle meeldib see, kui öeldakse, et ma olen väike Saka vanaema.
Mulle meeldib see, et olen tema nägu ja tema iseloomuga.
Mulle meeldib loota, et see on tõsi, sest siis mulle tundub, et tükike teda on alati minuga kaasas...
Ma olin tartus, kui ta suri.
Mõtlesin, et ei viisti sel nädalavahetusel koju sõita.
Et tahaks peole minna.
Järsku helises telefon ja tädi ütles, et teda enam ei ole.
Ma ei ole siiamaani nutnud.
Vist selle pärast, et ma olen nii kuradi vihane ta peale, et ta mind nii üksi jättis.
Ma ei jõudnudki õppida, kuidas teha seda kuradi soolaliha, peale mille söömist tundus pangetäis kaevuvett täiesti normaalne veekogus, mida juua...
