Renis sadas uksest sisse Supilinna päevadel. Lihtsalt. Niisama. Varahommikul. Suure kotiga.
Olime siis Oa tänava lõpus platsil. Näitasime hamstreid ja sõitsime lodjaga ja vaatasime lodjal filmi ka.
Väga hea oli.
Väga hea!
Järgmisel päeval organiseerisin väljasõidu. Matkasime karmis Lõuna Eesti looduses ja kõndisime Ahjal sinka vonka mäest üles ja alla. Terve selle järve pikkuse kuni Taevaskojani.
Kodus oli surmväsinud olla.
Aga see oli veel parem!

Öölaulupidu oli.
Laulsime.

Tallinnas käisin. Sain fotosuurendi ja Lubitel 166 B ja Chaika 3'e. Väga mõnusad asjad.
Virgo ja Renisega ajasime tähtsaid asju nende Mustamäe korteris.

Üleeile öeldi mulle, et ma olen pöörane ja töötan täistuuridel, aga keegi ei tea seda.

Koolis teeme suurt freskot seinale.
Külmetasin.
Paha oli olla.

Veel halvem oli olla pärast mõnda saladust. On ikka veel... Aga ehk on see teadmine, millega peab lihtsalt edasi minema?!

Ja vannituba on haleda sitapea poolt ehitatud. Selle teadmisega ma edasi ei ela, seda ma hakkan muutma. Remondi näol siis...

Hea on mõte sügisesest Itaalia reisist.
Kunsti pole kunagi liiga palju.
Ja kaugele ära minna on ka vahel väga hea.
Siis on hea tagasi tulla.
Ja seal reisil on vist üks keegi veel...
See oleks ilus.

Seda ma ootan nüüd.
Nii väga.

Miski ei ole muutunud. Ma endiselt jumaldan seda meest.

Ei, seda teist ma ei ole unustanud!
Elvist ka :)
Ta ju jälitab mind...