Nädala värk. Me läksime Ahtoga esimest korda tülli :) Ja me ei rääkinud tervelt kolm päeva!
Me olimegi vist ainsad kursusel kes pole veel omavahel riidu pööranud.
Aga ma nägin järgmisel päeval tast nii pervi und, et ma kartsin ülejärgmisel ööl magama minna.
Nüüd on kõik korras.

Et sai siis see ka nüüd südamelt ära.... :D

Neljapäeval käisin Tallinnas. Ostsin need kollased banaanid (kingad siis), mida kohutavalt tahtsin saada ja nüüd seisavad need paar nädalat tagasi ostetud roosade kingade kõrval ja ootavad kuiva ja soojemat ilma.
Renisega sain kokku.
Käisime näitusel ka Kuku kohal... Seal oli üks tore installatsioon, mis pildistas ootamatult. Kuna ülejäänud näitus jäi suhteliselt tuimaks, siis see tekitas küll elevust ja kavalalt oli ta jäetud ka viimaseks asjaks näitusel, et kui välja läksid, siis tundus kõik kuidagi helgem :D

Täna mõtlen ma installatsiooni välja, eksju.

Siis kui skulptuuri õppejõud hulluks läheb...

Siis....
...Jajaaa, mul polegi muud teha, kui savist aktikrokiid, nuku pead ja lasteaia mänguväljaku maketti ühe päevaga :)
Aga ma tegin.

Kui juhe kokku jookseb...

Põhimõtteliselt on mingi jama, et ma olen vist koolis litograafiaga üle pingutanud... Või siis mõtlen liiga palju sellele.
Maitea, no ei ole eriti tore näha unes kursakaaslasi ja õppejõude ja siis kakelda nendega litokivide pärast.
Uni on imelik.

Probleem on ka selles, et riiuleid raamatute jaoks pole enam kodus.

Ja seda, et kuhu kurat kadus mu statiivifiksaatorjupp või asi noh?!

Margus on loll kala :)

Leidsin täna sahtlist suurendusklaasi. See oli vist mu isa oma ja kuulus ta fotoilmutuskomlekti juurde. Igatahes pole muid tarvikuid alles, aga see suurendusklaas oli mu Tartu sahtlis. Veider.
Igatahes koosneb see kahest seespool kohtuvast kumerast läätsest ja ma mäletan, et kui ma väike olin, siis ma ei teadnud seda ja tahtsin teada, et milline see kumer lääts on ja tahtsin lahti kakkuda üht poolt, aga sain alati ema või vanaema käest pehmelt öeldes riielda.
No nüüd oli see suurendusklaas minu sahtlis ja ma võin ju teha, mida ma tahan. Haarasin käärid ja kakkusingi lahti ja perse noh. Jumala tavalised kumerad läätsed on noh.
Ja ma pean selle kokku panema nüüd ka veel.
Mõttetu tükk.

Eile käisin Illukas. Ma vihkan klubisid. Mingi mõttetu rahvamass ja eriti närvi ajavad inimesed, keda ma näen iga jumala päev linnas, poes, koolis jne ja me vahetame alati sellise põgusa "tsau". Klubis kargavad aga kõik ligi nagu miskised poolearulised: "Aaaaaaaa, tsauuuuu, kuidas sul läheb, nii nunnu...." blablabla jne. No ja siis tuleb mingi naeratav mõttetu pikk vestlus, mida ma niikuinii ei kuule, sest et muss on nii kõva, et mu rinnahoidjad teevad bassirütmis 180 kraadise ringi ümber minu ja riided hüppavad seljast.

Nüüd ma lähen vaatan, miks Mustikas oma trelle närib?!

Ahto ütles, et mul on nii igav blog....
Ainult tekst ja pilte ei olegi!?!?

Niisiis...
Palun Ahto.

See on sulle.

Arva ära, mis päevast on jutt (pilt siis antud juhul)?!

:)

Ma olen nüüd mõelnud piisavalt... Ja järeldus oleks siis et- London oli üks mõnus ja päikeseline koht!

Et siis ma ikka viitsisin minna... Ja kõik oli nii nunnu.
Lennusõit on ikka hirmuäratav, aga kohe kui sa lükkad suure mütsi nina pealt ja su ees avaneb tuledes Londoni kesklinn, siis sa unustad kohe ära, et selja taga oli lennusõit ja sa vead järel rasket kohvrit.
Ja koht kus me elasime oli tõisiselt armas äärelinn.

Ja kõik päevad olid kunsti ja päikest täis!

Ja veel kunsti....


Ja veel...

Ja veel...

See oli hea!

Pargid olid oravaid täis ...

...ja nartsissid õitsesid ja Big Ben oli kõvasti väiksem kui ma arvasin :)

Ja koju oli ka hea tulla, sest et kohvris oli Poirot ja Modigliani ja nüüd on hea nende seltsis aega veeta...

Lähme veel. Onju!?

Ja nägime veel koduseid ka...


Räppisid.

Mu tibukari.

Muna.

Kunstipragu.

Heh...

Karm värk.