Ma vapsee ei viitsi Londonisse minna enam. Tahaks ainult magada.

Mulle käib rämedalt närvidele see, et kui ma trükin, siis see sinine "save now" nupp venib ka pikemaks või läheb halli värvi, kui ma mõtlema jään siin blogi loomise lehel... Üldse elab ta oma elu ja ma kahtlen, kas tal on ikka vaja seda.

Üldse on kõik maru pask. Lund ei ole ja talve ei ole ja sõrmikud kadusid ka ära.
Need samad sõrmikud, mis Reene mu juures ära kaotas ja ma leidsin ja endale jätsin.
Nõme.

Noh, muidu on nagu hea. Ootan, millal saan oma pronksist skulptuuri kätte. Saaks kapi peale panna või midagi. Või vähemalt siia pilti või nii :P

Ja mulle ei meeldi eriti kui hambaarst ütleb järgmisi asju õele: "anna see oranž julla, noh see jublakas, mis on selle sinise moodi ainult väiksem" või "kas nii peab või?" või "palju ma seda panema pean?" jne. Kui mul ei oleks suu igasugu atribuutikat täis olnud, siis ma oleks tahtnud öelda, et tegelikult saan ma vene keelest päris hästi aru...
Aga ehk on hea, et ma ei öelnud, sest tegelikult olid nad lõppkokkuvõttes parim hambaarstipaar, kes mul kunagi olnud on.
...Samas võin ma seda arvata ka ainult selle pärast, et mulle tehti nii hull tuimestus, et ma ei tundnud õhtul ka veel poolt suud...

Aga ma siis lähen nüüd bussi peale.

Käisin Istanbulis.

Ei tahtnud varem kirjutada.
Ma ei saanud aru päris täpselt.
Nüüd saan.
Mulle ei meeldinud türklased.
Kuigi oli ka toredaid.
Mind vaimustas linn.
See oli imeline.

Seisin seljaga Hagia Sophia poole ja mu ees oli Sinine mošee ja päike loojus ja viskas viimaseid kiiri ja õhk oli soe aga selline jahe tuul puhkus purskkaevu poolt ja ma pugesin oma salli sisse ja siis hakkas kogu linn kajama. Muezzin alustab minareti rõdult oma kutset palvusele. See oli nii imeline. Ma vaatasin üles ja ma ei näinud midagi, sest õhtune päike oli nii ere, aga see oli nii hea tunne. Ma ei oskagi seda seletada. Mul ei saanud sellest kuidagi küll. Avasin iga kord hotelli akna, kui kutsuti ja lihtsalt kuulasin. Ma jäin ülikooli ees platsil lihtsalt lummatult seisma. Ma ei tea.
Ma jalutasin Bosporuse äärt mööda ja sõin värsket kalavõileiba ja mandariine.
Ja sõitsin laevaga üle väina.
Ma käisin Topkapis ja see meeldis mulle. Väikesed salajased ja eksootilised unistused...

Nüüd juba ammu olen tagasi ja sess sai ka läbi.
Jõulud olid.
Kogu mu pere tuli külla.
Küpsetasime keekse ja verivorste ja pohla kastmes kana ja ohh.
Kaunilt pakitud kingitused.
Loomade varjupaika viisime mänguasju ja süüa ja tekke.
Ja siis istusime ja olime koos. Maarit tuli koos Sergioga. See kõik oli kuidagi nii eriline. Tuba oli soe ja toidu lõhn ja jutuvada. Kogu pere. Ja see väike tuba mahutas nad kõik ära. KÕIK!
See oli mu kõige erilisem jõuluõhtu.
Ja mul on nüüd postkast.
Ja sealt ma leidsin juba esimese kirja.

Nüüd ma ootan Londonit. Aga ma ei oota lennusõitu. Lennukid ei meeldi mulle eriti.

Viimasel ajal mõtlen ma end liiga tihti Pariisi. See teeb kurvaks.
Vaatan seda.
Nii paljut ma siin maailmas ei tea.
Aga nii palju tahaks teada saada.

Tohutult palju erilist on olnud vahepeal.

Kunagi ammu käisin veel Glemmiga kinos. Mitte see ei olnud eriline, vaid see, et film oli päris huvitav. Ma kadestan Agnit. Ta on steppe näinud.

Ah jaa...

Eile öösel käisin Margusega kiirabis.
Kell kolmveerand kaks öösel otsustas ta kardina radika pealt ära tõsta ja koperdas kaktuse otsa.
Kaktus otsustas samaga vastata ja lõi oma kõige parema ja rasvasema okka Marguse pöidlast ja pöidla küünest läbi.
Nunnu.
Kuna ise kätte ei saanud, siis läksime kiirabisse.
Vähemalt sai taksojuht itsitada.
Kiirabis võtsid kenad arstionud Marguse oma hoole alla. Ma ei tea, mida nad seal nii kaua tegid.
Vahepeal mõtlesin, et tal võetakse sõrm maha, sest et sinna kutsuti veel mingi arst :)
Noh, hea et arstidel oli vaheldust, sest enamasti nad tegelevad Atlantise peojärgsete tagajärgede likvideerimisega öö läbi :P
Itsitada said nemadki igatahes.
Kell kolm saime koju.
Marguse pöial on hullu sidemetekihi all :D

Ma lähen pesen nüüd värvi oma sõrmedelt maha.
Tsau.