Nii, ma peaks tegema asju. Maalima ennekõike. Siis joonistama.... Siis filosoofiat lugema... Ja oh jaa- sadat asja veel. Aga mul on ju veel tervelt 10 päeva aega!?!?! Niisis, ma segasin koopiamaali jaoks pigmendid ära... Aga ei. Nii nad seisavadki, kuni nad haisema hakkavad. No ma vahepeal isegi tõstan pintslit. aga midagi tarka küll ei tule.Viimase kolme päeva jooksul õppisin ma armastama serigraafia tundi. Varem ma ei sallinud mitte midagi trükiga seonduvat. Tegelikult ei salli ikka veel, aga koos Ahtoga olen õppinud seda sallima. Koos tuleb meil kõik väga hästi välja. Liiga hästi. Aga nüüd me oleme kaks päeva laiselnud ja ka mina ei liigu üldse. Laisklen ja leian põhjuseid, miks ma ei peaks midagi tegema ja milleks see hea on.Eile otsisime Glemmiga parte. Ei olnud. Reenega on äge süvaveeaeroobikas käia. Uppumise tunne on päris huvitav. Kelgutada on temaga ka hea. Ja Jägermeistrit teega juua. Talvel loomulikult. Mulle isegi meeldib, kui ta ütleb mulle, et ma olen loll.Ja Margus peab ilukliinikut ja selle kõrvalt kirjutab lõputööd... ...Ja teeb võileibu, mida ma ära ei söö.Mõtlen praegu, et viimati kirjutasin kui oli talvine sess ja hindamised. Ja nüüd on kevadised. See on ikka pikk aeg... Tookord oli sama seis ja ma sain hakkama... Järsku saan seekord ka. Reeda portree sai ka ju viimasel minutil valmis ja ei olnudki nii hull, miks peaks nende modellidega teisiti olema?! Ah, oleks vabatahtlikke, kes teeks mulle teed ja tooks küpsiseid kooli ja ütleks, et ma saan hakkama. Oleks ju nunnu :)
Mh, sellised päikeselised ja laisad päevad tekitavad soovi, et midagi erilist juhtuks. Et mõni ootamatu ja unustatud sõber ukse taha satuks või varblane su aknale maanduks või liblikad su akna taga väreleks või ma ei tea... Midagi erilist. Midagi täiesti ootamatut. Jah, mõni ammu unustatud inimene.Ta võiks ju igatseda sama palju kui mina.?!?