Täna on unine ilm ja veel unisemad on selles päevas kõikide neljakäpaliste silmad.

 

Isegi VäikeHullukeKassEi peaaegu magab ja ei ahistagi kõiki ja kõike igal võimalusel...

 

...ainult Svammi ei julge päriselt magada.

Ta teab, et tegudel on tagajärjed.

Ju ta aimab, et kui keegi peaks kirjutama päevikuvormis raamatu ta elust, siis lõppeks eelnevat nädalat kajastav peatükk lausega: "Ja see oli põhjus, miks jäi Svammi peagi ilma oma kroonjuveelidest."

 

Üldiselt on vist nii, et võin asja võtta sedasi: "Ohhkuihullvärk, mul on nüüd nii kõged laed! Nagu Sixtuse kabelil... Teeks ka laemaalingu või midagi!" või siis lohutamatult nutma hakata :)

Ses suhtes, et elu nagu ulmefilmis...

...seinad ripuvad õhus ja ahi vist ka.

Noh, ongi põhjus leviteerimine ära õppida.

Ja õpetada see ära ka kappidele, pliidile, loomadele...

Eksole.

Mul oli kunagi  põrand.

Suht harilik põrand oli.

Mulle päris meeldis mu põrand.

Hoolimata tema defektidest ja iluvigadest.

Nüüd mul ei ole vana põrandat...

...uut pole ka.

On auk.

Pööraselt tahaks öelda, et võluv org kauni vaatega on, aga tegelikult on suht tavaline nilbe auk.

Auk, kust tuli välja ese, millel kaunis kiri "Wehrmacht".

No tore teada, et saksa turistid ka minu keldrit külastanud on!

...

Nõme auk.

Ja kohutav(alt hea) lugu.

Kuulan juba sajaviiekümnekuuendat korda ja ikka ei väsi ära.

Ilmselgelt ainult mulle arusaadavatel melanhoolsetel ning kurbadel põhjustel end südamelähedaseks laulnud lugu...

Masohhism on mu teine nimi :)