Noh.

Et mõtteid mujale saada, siis käisin Genklubis etendust vaatamas Urmoga.
Väga vahva oli.
Etendus oli "Miljard aastat enne maailmalõppu".
Itsitada sai :)
Väga teadust täis tekst ja jube kiire ja tihe, aga nii oligi hea.
Ei olegi ammu teatris käinud ja selle tõttu unustanud, millise hea tunde üks hea etendus minu sisse jätab.

Inimtühjas maailmas jõin jääkohvi sest, kui juba tegin midagi, mida ammu teinud ei olnud, siis seda ei olnud ma ka ammu joonud :P
Kui keeruline.

Õhtul sain aga Urmolt superkingituse (päriselt kaaaa. Ma ei suuda lihtsalt sõnadesse panna kui lõbus selle karbi avamine oli ja kui äge sõber sa ikka oled!!! Ma ei ole sind ära teeninud. Aitäh!).
Noh tegelikult enne etendust saadud diskotähtedega võtmehoidja (ma siiralt vabandan oma ebaviisakust, aga ma lihtsalt pean lammutama seda natukene, et kõrvarõngaid teha. Häbi on, aga noh...) oli juba iseenesest elevust tekitav....
Aga...
Aga see pakk, mille ma seal pimedal tänaval laterna all sain :)
Noh vaadake ise!!!

Mul on nüüd päris isiklik Lemmy!
Pisikene küll, aga ikkagi Lemmy!
Rinnakarvadega ja puha :D !
Ja Modoga saavad nad ülihästi läbi.
Õlakotti ei taha nad ainult hästi koos mahtuda.
Aga samas mul olekski aeg suurem õlakott muretseda :P

No onju nunnud!

Öö oli piinarikas muidugi.
Tundigi magada ei saanud ja hommikul andsin varakult alla ja tõusin üles.
Tahaks hullult sellist emotsioonide ja mõtete välja lülitamise nuppu.
Või nagu Blade Runneris sai ise oma tundeid seadistada :)
Igatahes võtsin iPodi ja Svammi ja läksin jalutama.
Läbi Supilinna Peetri kirikuni ja sealt mööda Narva maanteed (kuradi loll valik emotsionaalselt) Raadile ja Kõrvekülani välja.
Svamm seda pikka jalutuskäiku ei hinnanud väga vist.
Koju jõudes pages ta tugitooli alla ja jäi sinna kauaks :)
Kui teda hiljem jõe äärde kutsusin, siis ta lihtsalt ei tulnud sealt tooli alt välja.
Isegi juustuga meelitamine ei aidanud!!!
Ja Svamm ei keeldu kunagi juustust!
Niipalju siis sellest, et koeraga koos püsid liikuva ja tervena.
Svammi elu koosneb küll ainult voodist ja vorstist ja Herne tänava aedadest.
Aga õhtul tuli Margus muga Ateenasse filmi vaatama.

Mulle kohutavalt meeldis.
Natukene aeglane ja vaikne film, aga just selline film, mida ma hea meelega vaataks veel ja veel.
Kurb oli, et saal täiesti tühi oli.
Aga film oli hea.
Selline armas ja siiras.

Noh, nüüd võtan ma igatahes kätte selle vahva raamatu 27 aastastest rokkstaaridest, kes rohkem aastaid ei näinud, kui eelpool mainitud number.
Kindlasti parem ikka kui lõputu piin, nagu raamat nimega "Patud merel" on :P



Jep.
Kõlab nagu mina küll.