Mõnikord mul ei ole und ja mõnikord ei saa ma und ligi lasta ja mõnikord peab öösiti üleval olema ja samas nagu ei pea ka... Või siis ei mõista, et kas ma pidin üleval olema või ma tahtsin üleval olla või ei tulnud mul und ja siis ma otsustasin üleval olla või või....
Ja siis me istumegi koolis ja kell kolmveerand neli hommikul vaatame uhkusega oma kompasid ja juhe on nii koos ja siis ma mõtlen, et nüüd ma olengi täitsa väsinud ja igatsen oma voodit ja tahaks varbad teki sisse mässida ja pea padjale panna, et ta siis magades põrandale vistata ja ilma temata olla ja hommikul teda taga otsida.

Ja kakao oleks nii hea... Ja küpsised...

Ja mul on kahju inimestest, kes praegu magavad. Nad ei tea, millest nad ilma jäävad, sest õues on nii hea. Vihma enam ei tibuta ja õhku on tunda ja lõhnu ja eriti külm ei ole ja taevas on ilus!! Tunne on täpselt selline, nagu kunagi, kui ma öösel mere ääres jalutamas käisin ja tagasi tulles pea ta kätele panin ja ta ütles, et ma lõhnan nagu tõeline kevad peale vihma... Jaaaa, see on tunne, mille nimel veeta unetuna kogu öö ja ka kõik teised maailma ööd.
Aga tennistes läbi varavarahommikuse Tartu lipata on ka hea.