5.28.2006


Kodus on hea olla... Parem kui varem. Sess on läbi. Nüüd ma magan! Jah, ma magan. Noh ma arvasin, et ma teen seda. Tegelikult šoppasime emmega kleiti ja nabarõngast ja küpsisetorti.

Eilne hommik. Telefonikõne.
*Tere, kas see on Sirilin Keskla?
*Jaaaaa...
*Helistan teiel ajakirjast Kodu ja Aed.
*Mhhh?
*Teie tellimus hakkab läbi saama, kas sooviksite seda pikendada?
*Ma ei telli midagi? Pole tellinudki? Ammmm... Tädi vist tellib! Missassjaa???
*Aga teil on tellimus!
*Ma ei saa midagi aru? Missmõttes?
*Okei Sips, ärka üles!
*Mida?..... Ahhhh Virxs, mine põrgu!!!!

Tunnikesed hiljem Jõhvi bussis emmega. Telefon.
*Tsau Sips, kus oled.
*Jõhvi bussis.
*Mis seal teed?
*Koju sõidan.
*A, okei. Ma helistan hiljem siis.
*Emmm... okei. Tsau Virks.

Kodu... Telefon.
*Kuule, kas ma olen õige ukse ees?
*Kes on?
*Virgo
*Mis ukse?
*No sinu ukse


Ja nüüd ma olingi autos. Käes GPS süsteem ja teel kusagile eesti pärapõrgusse geopeitus.ee varandust otsima :)


Läbi mingite kaardil olematute teede, Idabloki metsade jõame Kuremäele, kus peaks olema esimene aare. Pikk matk läbi metsa. Vana barakid. Puud valgete A4 käsitsi kirjutatud siltidega- MIINID... Sügav mets. Valed koordinaadid, kadunud pesakast. Leidsin, aga aare oli rüüstatud. Aga leidsime :) Parandasime pesakasti ära ja pildistasime lilli ja jalutasime tagasi... Ja kloostris käisime. Ja kollast bussi nägime ja üks noor nunn naeratas talle... K kohukese leidsime kloostri nänniputkast! Edasi sihik vene piir. Sõitsime mingil hullemal off-road'il. Soode vahel, kitsal teel. Päästetöid sohu sõtnud bussiga nägime ja uue aardeni jõudsime ka. See oli tore aare. Lugesime logiraamatut ja jätsime endist jälje. Kaasa võtsime kaks paati ja asemele panime küünlad ja teokarbid. Leidsime PARADIISI!!! Kauneima koha raudselt! Noh Idablokis... Tõotasime sinna kohevarsti tagasi tulla! Aga kaevasime hoopis aarde maa sisse tagasi ja läksime Jõhvi sööma. Narva- Jõesuu uppunud laevavrakke vaatasime ja Toila aarde leidsime ja uduseina tekkimist vaatasime ja ma tundsin, kuida ka tema süda kergest hirmust kiiremini lõi. Ja Valaste juga vaatasime ja kodus sõime ja tukkusime voodis ilutulestiku maha... Aga see Paradiisirand kutsus... Läksime öösel sinna tagasi. See oli seiklus. GPS valetas ja sõitsime paralleelsel teel ja sattusime samasugusesse linna, aga see oli mahajäetud ja kõik oli kummituslik. Eksisime metsa ja lõpuks saime oma randa. Olin ta kaisus soojas ja vaatasime tähti ja hea oli ja kodus ma kukkusin peale kolme öösel voodisse ja täna on nii hea olla. Umbes nagu peale sajandi parimat päeva!!!!
Ah jaa... Ja kolme metskitse nägin ja kahte jänest ja mingit kulli ja müstilist lindu ja kahte rebast!!! Kõige šefim ju!!! Ja kõige kaunim ka...