Eile öösel tundsin, et raske on hingata.
Mõtlesin, et avan akna ja lasen värsket jahedat õhku sisse tuppa.
Avasingi akna...
Õues laterna all nägin vedelemas oma rahakotti.
Ehmatasin ja lippasin õue.
Otseloomulikult ei olnud ma kodus ja selle tõttu ei mõelnud ma joostes, et tee peal võib olla muid veidraid takistusi peale Svammi, kes ise läheneva unise perenaisetornaado eest põgeneks...
Esikus oli jalgratas.
See oli sama suur kui esik.
Jooksin sellele otsa.
Ainsa terve jala kuidagi kodaratesse kinni nii, et mingid asjad lõikasid varvastesse ja küünte alla ja kuhu kõik veel.
Koridori tuli asus aga välisukse kõrval. Ehk siis kaugel.
Pimedas sain end vabaks ja õnnelikuna ja koos rahakotiga ettevaatlikult tagasi tulles (palju aega kulus muidugi otsustamisele, et kummal vigasel jalal ma tagasi keksin) ja tuld põlema pannes avastasin, et katki ei ole ainult see ideaalselt korras olnud jalg, vaid ka pöial, mis on nüüd praktiliselt kaheks :D
Auk all ja sügav rebestus kuni küüneni.
Väga kaunis ma ütlen.

Käisin Idablokis ka.
Seal ei toimunud suurt midagi.
Sõitsin Tallinna.
Käisime P-ga teed joomas ja loomaaias.
Seal käisin ma viimati mingi kolme aastasena vist.
Loomaaed oli neli tundi paduvihma ja tardunud poosides loomi ja linde.
Surikaadid on endiselt ühed ägedad elukad.
Kalapoeg Nemo ujus kah ringi.
Jääkaru kokakoolat ei joonudki ja hülged olid võrratult nunnud.
Tahtsin okasseast pilti teha, aga ta oli oma toas peidus.
Lõpuks ta tuli välja ja ma sain kaameral kõik paika ja hakkasin pilti tegema, aga siis P. aevastas ilgelt valjult ja ma nägin läbi objektiivi ainult seda kuidas okassiga tõmbles natukene aega ehmatusest ja ajas okkad püsti ja jooksis urgu.
Nii palju siis sellest.
Pilti ma ei saanudki tehtud, sest ma naersin nii hullult.

Täna paistis ilus päike kuni selle hetkeni kuni mina otsustasin õue minna.
Siis hakkas tibutama.
Jah.