Tsau.
Ma sain lainele tagasi :) Kirjutan nüüdsest hästi korralikult!!!

Põhimõtteliselt on vastikult kiiresti läinud see suvi. Noh juuni kulus kõik sellele, et elasin tellingutel ja tegime teist ülikooli Werneri vastas oleva maja otsa... Minuarust tuli suht ilus. Peale selle, et päevad möödusid seal kuumuse kätte surres toetas ka Werner meid igavusehetkedel. Näiteks sellega, et viie päeva jooksul tulid korduse peal ühed samad lood. Ahto ja Margit tahtsid selle kõlari sealt seinalt alla vistata. Raudselt oleks ka, aga ei olnud millegagi visata. Veel laisematel hetkedel on alati väga humoorikas asi aruteludeks Werneri tahvel superkirjavigadega :D Muidu on kõik okei. Sealne tee on ikka hea küll külma ilmaga õues juua.
Nüüd on siis valmis ja ootan (mitte eriti suure põnevusega) uut praktikat...

Juunis näpistasime veel niipalju, et käisime Pärnus. Eesmärk oli tattoo festival, aga juhtus rohkem nagu Margarita ja Mojito ja päikeseprillideostureis olema :P Aga vahva oli ka. Sain needi keelde. Mitte et ma seda oodanud oleks. Täielik kummardus Pärnu tätoveerija Timo ees. Ma lihtsalt küsisin, et kas keeleneet on valus? Et kas on valusam kui nabaneet või tätoveerimine? Tüüp vaatas mulle otsa, tõmbas tooli alla lükkas mu istuma ja järgmine hetk oli mu keel tangide vahel ja ma kuulsin ainult kuidas saalis kari mehi karjuma pistsid. Kui silmad lahti tegin ei olnud seal enam kedagi peale hämmingus minu, needi paigaldaja enda ja umbes sama šhokis Marguse. Väga hea töö. Ma olen sellele tüübile elu lõpuni tänulik!!!
Nädal aega ma rääkida ei saanud ja põhimõtteliselt kõik tuttavad mõnitasid. Isegi maailma uued töötajad, kedam ei tunne :P Aga nüüdseks ei kujuta ma enam elu ilma selleta ette...

Vabatahtlikud- mul on vaja lilli kasta...