Müstiliselt mõnus päev oli eile... Käisime Margusega karsummi ja kummipaadirallit vaatamas. tuul oli küll jõhker, aga igati äge oli.
(Kolm nädalat hiljem ehk eile?!?!) avastasin, et jalg on veel sellest treppidel tehtud õhulennust haige ja hakkasin lambist lonkama :P Igatahes nägime seda Mari Imret ja see vaatas, et ma olen imelik, sest iga kord kui ma teda näen, siis ma lonkan. Viimati nägin ma teda vana aasta õhtul ja ma kukkusin ta silme all peaga vastu posti... Ta vist tõsiselt imestab seda, et kuidas ma veel elan!?!?! Noh komberdasin Marguse najal koju ja avastasin, et enam ei valuta midagi ja tuju oli kaa päris hea ja tegin isegi arvutigraafika töid natukene ja siis helistas Virx ja teatas, et ta on tartus ja tuleb mulle järgi, et välja minna.
Nu käisime siis supilinna päevadel lõkke ääres tsillimas ja Lodjakojas lotja vaatamas ja tudengi varjupaigas pelmeene söömas ja siis tuli traditsiooniks kujunev õhtu Zavoodis :) Ja muide, kui keegi veel ei tea, siis Zavoodis on tõenäoliselt Tartu parim kakao!!! Öösel jalutasime Toomemäel ja ma sain tunda, mis tunne on musumäe tipus kellegi seljas tivoliringe teha. Spoooki ma ütlen :)
Aga tegelikult ma mõtlen üldse selle peale, et maailmas on üks imelik ja elunõme äri ja see on sõbrannandus.... Ah maiviitsi mõelda täpsemalt selle peale, aga vahel ma natukene tunnen puudust sellest, et maiviitsi ühtegi "seda üht ja ainust ja parimat" sõbrantsi šoppama minna. Vana haav teeb veel piisavalt valu ehk?!?! Või on asi selles, et päris seda vana need uued asendada ei suuda, või olen ma lihtsalt laisk. Igatahes elusüümekad on nagu mõne hiljuti väga kalliks saanud inimese ees, et ma tema pärast piisavalt ei pinguta ja tema soojusele päris usinalt ei vasta... Aga tegelikult- see selleks.
Et siis päikese kätte :)
(Kolm nädalat hiljem ehk eile?!?!) avastasin, et jalg on veel sellest treppidel tehtud õhulennust haige ja hakkasin lambist lonkama :P Igatahes nägime seda Mari Imret ja see vaatas, et ma olen imelik, sest iga kord kui ma teda näen, siis ma lonkan. Viimati nägin ma teda vana aasta õhtul ja ma kukkusin ta silme all peaga vastu posti... Ta vist tõsiselt imestab seda, et kuidas ma veel elan!?!?! Noh komberdasin Marguse najal koju ja avastasin, et enam ei valuta midagi ja tuju oli kaa päris hea ja tegin isegi arvutigraafika töid natukene ja siis helistas Virx ja teatas, et ta on tartus ja tuleb mulle järgi, et välja minna.
Nu käisime siis supilinna päevadel lõkke ääres tsillimas ja Lodjakojas lotja vaatamas ja tudengi varjupaigas pelmeene söömas ja siis tuli traditsiooniks kujunev õhtu Zavoodis :) Ja muide, kui keegi veel ei tea, siis Zavoodis on tõenäoliselt Tartu parim kakao!!! Öösel jalutasime Toomemäel ja ma sain tunda, mis tunne on musumäe tipus kellegi seljas tivoliringe teha. Spoooki ma ütlen :)
Aga tegelikult ma mõtlen üldse selle peale, et maailmas on üks imelik ja elunõme äri ja see on sõbrannandus.... Ah maiviitsi mõelda täpsemalt selle peale, aga vahel ma natukene tunnen puudust sellest, et maiviitsi ühtegi "seda üht ja ainust ja parimat" sõbrantsi šoppama minna. Vana haav teeb veel piisavalt valu ehk?!?! Või on asi selles, et päris seda vana need uued asendada ei suuda, või olen ma lihtsalt laisk. Igatahes elusüümekad on nagu mõne hiljuti väga kalliks saanud inimese ees, et ma tema pärast piisavalt ei pinguta ja tema soojusele päris usinalt ei vasta... Aga tegelikult- see selleks.
Et siis päikese kätte :)
