Ma jumaldan talveöös autoga sõitmist. See on lausa hingematvalt kaunis... Puudel on lumi ja kõik on nii valge. Taevas on selgemast selgem ja tähed säravad. Kõik sätendab, kui auto tulede valgusviht hetkeks üle lume libiseb ja kaob seejärel kummituslikku vaikusesse. See teeb nii kurvaks ja rõõmsaks üheaegselt. Ja kui sellele juurde liita veel kaunimast kaunimad laulud raadiost ja siis midagi, mida püüad küll unustada ja oledki omaarust unustanud, aga... See miski otsekui tuli tagasi sel hetkel mu juurde. Tuli just selle pärast, et oli öö ja lumi ja kõik sätendas ja tähed helkelesid mustas taevas. Korraks oli valus ja korraks oli kurb ja hetkeks oleksin ma andnud kogu maailma, et olla temaga koos väljas, lumes, võitlemas jalul püsimise pärast, nagu kunagi selles tolmuses linnas salamisi jalutades mööda väikest lagendikku.
Ma tundsin kuidas ta lõhnab ja ta käed ei olegi nii palju muutunud. See käekell, mis sai parandatud õe kleebitava võltskõrvarõngaga. Ja see soojus... Ta nägu oli mõtlik ja ta olek nii kauge. Ma soovin, et ta oleks mõelnud sama mida mina....
Aga nüüd ma olen kodus ja siin ma enam ei mõtle sellele. Vahel natukene, aga hästi salaja ja tasakesi... Ma soovin, et ma ei teeks seda, aga nüüd on mul majakas, mis on tema oma ja see ei päästa mind teelt eksimast vaid hoopis tõukab mind tema juurde, et ma ei unustaks. See majakas võikski olla minu jõuluime. Võiks ju... See, mis meid taas lähedaseks teeb. Ma jätan ta aknale, et ta eksitaks temagi minu juurde, nagu tema minu enda juurde ekstias, seda mulle kinkides...
