Koolikokkutulek ja Kunda kooli 110 sünnipäev...

...ei olnudki kõige hullem. Mul on igatahes hea meel et läksin! Täielik teineteise leidmine ja vana taasavastamine ja uue leidmine :)
Igatahes mul on jalad niiiiii valusad. Ma ei tunne oma päkkasid! Ma ei tantsi enam kunagi. Vähe sellest, et ma ei oskagi peotantse. Aga hullult lahe oli küll terve õhtu tantsupõrandal tiirelda. Peaksin vist Virgot tänama. Ma polegi ammu trenni teinud ja jalalihased tunnevad ennast küll nagu oleks terve õhtu jõusaalis veetnud. Loodan, et Salusaar mind ei vihka, kuna ta varbad ära tallusin, aga ta õlgadel rokenrolli rütmis õõtsuda oli lahe ja Erki on lihtsalt jõhralt tugev :D Aga parim tantsupartner on ikkagi Rebane ja ta oskab suurepäraselt mind päästa külge lööva inglise keele õpetaja käest. Tõsi küll, õpetaja ise noor ja kena välimusega, aga iseloom nagu talumatsil :P Aga ma arvan, et me Reenega peame tõsiselt ära otsustama, kumb tansupõrandal juhib...

For Old Times’ Sake...

Kõige nunnumad juuu!!!...

Kõige hullem oli siiski näha Vasserit, Laanekat ja Uustalut :) Mu lemmikvestlus oli muidugi Vasseriga.

*Sipsik ma armastan sind...

*Okei Margus, millest sa tegelikult rääkida tahtsid?

*Ma armastan sind

*Hea küll, pühi see küpsis oma otsa eest ära ja see sulanud šokolaad lõua pealt ja siis vaatame seda asja...

Ei, kunda rokib sajaga!!! Nii armas oli näha kuidas lemmikõpetajad must endiselt hoolivad ja mind siiralt embasid ja küsimustega üle valasid! Ja inimesed, keda olen püüdnud minevikku jätta... Loll olen, nad on ju ikka olemas ja endiselt ikka kuradi kallid!!! Ja mitte midagi ei ole muutnud. Ma olen ikka nende Sipsik ja nende kallistused annavad mu ribidel tunda veel pikka aega...

Viie aasta pärast jälle?!?!

Varsti näeme!